ma käisin nädal tagasi kinos ka. ‘Tuukrikella ja liblikat‘ vaatamas. sisuliselt eelviimasel seansil.
ja ma ei oskagi seda kommenteerida. mõtlemisainet on igal juhul siiani. kui guugeldada, siis leiab ka päris mitu arvamust.
ning hoolimata päevasest ajast oli kinos üllatavalt palju publikut.
ning ma ei saa parata, mitte-‘meerika filmid meeldivad mulle rohkem. võinoh, mitte-mainstriim. kihilisemad sellised. jäävad veidi kummitama.
selle konkreetse filmi puhul kiskus silma ka paar korda märjaks. mitte niivõrd ühesest kaastundest, kuivõrd teatud, ma-ei teagi-mis, asjade tabamisest. mingid hoomamatud isiklikud seosed.
seda, mis on kallis ja oluline, peab hoidma iga päev. sest kunagi ei tea, kui kauaks seda on.
miskipärast meenub mulle mu vanaema.
Päev: 19. märts 2008
paar kassilauset
mis kasu oli eileõhtusest vannitoa peaaegu-et-kevadpuhastusest, kui hommikuks oli jälle hulk kassiliiva põrandal. pean kinnise liivakasti panema oma prioriteetide hulka.
aga muidu väideti mulle juba, et olen vahetanud fotoseltskonna kasside vastu.
ohissand.
selline mulje võib jääda küll. asun olukorda parandama.