kui päev kipub halliks kiskuma, siis tuleb leida tegevust.
näiteks suhelda inimestega.
ning siis avastad, et su ümber on endiselt need head inimesed, kes oskavad öelda hea sõna õiges kohas ning kes on valmis veidi üle oma mugavuspiiri astuma su pärast. lihtsalt niisama.
sõbrad, kes hoolivad inimlikus mõõtmes. kelledel sa oled mingil määral südames. kes lihtsalt ütlevad need paar asja, mida oled asjatult oodanud mujalt ja kes toovad hetkeks naeratuse näole. andes lootust, et ma suudan seda naeratust jälle mõnda aega kanda – kui ainult õigest kohast tillukese tõuke jälle saan.
aitäh 🙂