ma ikka ei loe mõtteid. kui, siis vahel õige harva.
pole kasu, et mulle öeldakse, et jah, ma mõtlesin seda küll – aga välja ei öelda. need sõnad, mida ma ootan ja mis aitaksid mul tasakaalu hoida. ja mis jäävad välja ütlemata. telefonis, näost näkku, sms-is, netis.
ma ei tea ju, kas need on siis sees üldse olemas. (kuigi ka väljaütlemine ei anna garantiid tegelikult)
need sõnad on kõik olnud, aga nüüd on kadunud. ja see paneb mind ebalema.
minu sõnad kaovad nii ju ka.
need, mis niigi kardavad välja tulla.