kui Lasnamäel see uus jalakäijate tunnel avati, siis ma mõtlesin kohe, et nagunii mingi hulk tüüpe ei hakka seda kasutama. aga ma ei arvanud, et see asi päris nii laheneb, nagu tänases Postimehes seda näha on.
tegelikult päris kole.
pole meil õiget liikluskultuuri ei autojuhtide, ei jalakäijate hulgas.
aga politsei püüab jätkuvalt peamiselt kiiruseületajaid või paneb juhte puhuma..
Kuu: veebruar 2008
sõbrad, elu, armastus
istun tööl ja saan siin lõpuks aega ka mõelda. sest siin on hetki, mil ma saan korraks silmad kinni panna ja mitte mõelda. ehk siis just mõelda. aga mitte noile asjadele, millele peab. vaid kõigele muule.
sõpradele. elule. armastusele.
leida, et hoolimata kõigest on mul need kolm ju olemas 🙂
sõpru, kes minust hoolivad. kelledest mina hoolin. kellega saab asju jagada, kellele saab toetuda. kellele saab ka midagi vastu pakkuda. kellega saab olla siiras ja kes on minuga siirad. olgu nad siis reaalis või virtuaalis.
elu – no muidugi on. laps, tööd, kool, eraelu. kõik on olemas ja kõigi jaoks on isegi mingi aeg. kuigi vahel iseenda arvelt. aga ilmselt see sobib mulle, muidu oleks mul teistsugune elu. küllap see sõltub mingitest perioodidest ka. suvel ma otsisingi omale tegevust aja sisustamiseks. kah jälle elu, mis sunnib nii tegema.
eluga on üldse nii, et üsna pubekaeas, kui ma enamike pubetüdrukute kombel vahel igasuguseid mõtteid vaagisin, et mul pole mõtet elada (ee.. tänapäeval on osa sellised vist emod?), jõudsin ma lõpuks järeldusele, et tegelikult elu ongi mu elu mõte 😛 no ma sõnastasin selle teistmoodi kuidagi, aga lõpptulem võiks olla selline küll.
armastus ja selle mitu tahku. mul on laps ja mul on vanemad, sedapidi on armastuse liinid paigas. mul on ka see keegi, kellega ma vahel usun ka partnerlusarmastuse olemasolusse. muidugi on see tase hoopis teine kui varastel noorusarmastustel. usu ja lootuse osa on kordades väiksem. aga midagi siiski on.
kõik muu tuleb nende kolme järgi.
hingetõmbepaus
jah, mul on kiire olnud. jah, mul on pildid siiani tegemata. jah, ma olen vist haigeks jäämas. jah, ma pole jõudnud kirjutada.
tegelikult ma loodan, et nüüd on hullem aeg möödas. asjad vähemalt jooksevad kuidagi ja võin veidi kergemalt hingata. isegi pildid loodan ära teha. mitte veel täna küll 🙂
vaatame, kuidas tööd ja koormused kujunevad. see ‘päris’töö tahab mu koormust suurendada. põhimõtteliselt ei ole mul selle vastu midagi. küll aga tundus mulle, et nad tahavad seda ka kuidagi ära vormistada ja see mulle ei sobi. ma olen väga rahul oma praeguse lepinguga, kus pole kirjas miinimum-maksimumtunde. aga eks näis.
koolitöödest pole nüüd ka ühtegi ripakil. üks sai küll ära saadetud oluliselt hiljem kui tähtaeg ning ma pole kindel, kuidas see konkreetne õppejõud sellesse suhtub, aga ükskõik. tõesti.
ma ikkagi olen eurolauluga kursis
juhtus siiski see asi, et eile oli kohalik eurovõitlus taustaks. no ikkagi peaaegu nagu laulupidu. sest ma saan aru, et masendav hulk inimesi võtab seda asja koletõsiselt. tõsise euroka aeg on ammu läbi.
ma ei hääletanud. ja ma teadsin ette, mis laul võidab. see polnud ju raske aru saada. kuna võistlus on farss, siis pole ju mõtet sinna mingit surmtõsist noort tegijat saata ju. ongi hea, et selline laul läheb. vähemalt ei hakka juhanpaadam ega keegi teine mingit iba ajama, et eesti on vinge favoriit – mispeale ei saa eelvoorust edasigi.
aga üldiselt kirjutas sellest Pirtsu Kiirnuudlites kah.
ning Kajar väitlusblogis.
roosa blogtree? öäkk!
eurohullus surutakse peale. mida nad ometi blogtreega teinud on? miks kogu see euroasi on avalehel? säästke mind sellest palun! tehti ju kanal selle jaoks, ma sain aru?
ohh. kus ma siis käin nüüd suvablogisid sirvimas? blogisilmas? aga see pole (veel) nii tõhus mu jaoks.
õnneks olulised asjad on googlis olemas.
3min hiljem: tuleb kontrollida, et aadressiribal oleks lihtsalt blog.tr.ee, ilma selle eurolaulujamata seal lõpus. aga blogtree siseselt logole klikkides viskab sinna eurolaululehel. no tobe!
miks ma ostan uusi asju
olid ajad, kui mind peibutasid kaltsukad. tihti leidis sealt huvitavaid asju ja üsna odavalt ka.
aga mingid poed on ära kadunud, osadest lihtsalt ei leia kunagi midagi ja osad on veidi liiga kallid. ma ei osta kaltsukast paarisaja krooniga teksapükse, kui saan vaid veidi kallimalt uued. allahindluste ajal on poodides asjad meilgi juba üpris odavaks läinud.
samas väljastpoolt Tallinna leian ma kaltsukatest siiani asju. suvisest Haapsalust sain kohe päris mitu riiet üsna mõttelise hinnaga. või samas, Tallinn-Väiksest sain viimati sellise metsaskäimise-jope ka väga odavalt. vaat – poes müüakse igasuguseid jopesid, aga ma ei ole suutnud leida sellist, mis oleks pikk, piisavalt veekindel ja soe, ning kuhu alla mahuks vajadusel kolm kapsunit (ok, kerge liialdus :P), et sellisega suvalisel ajal suvalises metsas ringi töllerdada. kusjuures meestele nagu veel leiab midagi sellist. aga näe, siin aitas ka kaltsukas välja.
igal juhul varustasin täna end uue paari teksadega ning kuna ma olen aasta alguse allahindlustelt veel omale mõningaid riideid ostnud, siis ma nüüd põen veidi. no et kas mul ikka on vaja ja üldse. ma olen liialt tarbimismaailmast mõjutatud.
aga ma õigustan ennast ka. näiteks sellega, et kui mul poolteist aastat tagasi teksad ühel päeval lihtsalt pepu pealt katki läksid, siis polnud võimalik mingeid normaalseid leida, vaid ostsin kiiruga mingid ära. ja nüüd need peamiselt seisavad, sest veidi hiljem ostsin korralikumad juurde.
see, et ma lapse riideid enam kaltsukast ei osta, on tingitud pigem sellest, et poistele üle 110 üole naljalt midagi korralikku sealt saada. mõne särgi vahel saab ja lühikesi pükse, kuid kõik muu nõuaks järjepidevat kammimist.
nii et tal ongi nüüd põhikombekaks Reima.
Haapsalust veel: kuna mulle see roheline (jälle kiiruga) ostetud kapp-sahtlid kodus väga ei meeldi, siis peaks minema ilmselt Haapsallu uut kappi nillima. seal oli kuidagi parem valik kui Tallinna vanamööbliärides näen.
ning köögi’tehnikat’ olen ka uuskasutusest ostnud.