ostsime eile poest saia. viilutamata. noh, prooviks, et pole seda brändi enne ostnud. minul, nagu ikka, kerge skepsis poesaiade suhtes (turusaiad on etemad, erinevalt leibadest).
aga näe, seda saia annab lõigata. vabalt. sisu ei pudisegi laiali. kummaline.
ja.. ja …. maitseb nagu SAI. peaaegu nagu see sai, mida vanaisa leivamajast soojana tõi. noh, ainult et see pole soe. aga muidu selline Päris Sai. appi! mu poja polegi sellist saia ju saanud? tema elu ongi koosnenud eurosaiadest.
hm. pool pätsi kaob nagu polekski olnud. hakkan uurima paberkotti, mille sees saia müüakse. nii. Leiburi logo. müstika: nad on õppind saiu tegema? loen edasi: toodetud Lätis. ahhaaa! eksole. kohe oleks võinud arvata, et see ikka pole kodumaine asi. Läti sai. eksole. miks lätlased oskavad ja saavad teha normaalset saia ja eestlased mitte? ah? neil on ju ka kõik eurovärk. aga näe, sai ei pudise laiali ja maitseb ka nagu muiste. normaalne. eelista siis eestimaist niimoodi 🙁