vahel lihtsalt kaob olemine kuidagi ära.
täiesti ootamatult ja eimillestki.
energia voolab korraga välja ja maailmast enda ümber ei taha suurt midagi teada. poed raamatuga nurka ja jäädki otsima mugavat lugemisasendit. kõik väljastpoolt tulev ärritab, aga energiat pole sellekski, et seda välja näidata.
võõrad mured, mis poevad rohkem ligi, kui peaks. võõrad mured, mis tegelikult otsapidi haakuvad su enda muredega ja peegelduvad. sellistel hetkedel pole nende jaoks jõudu, aga ignoreerida ka ei suuda.
kohendad lapse tekki ja üritad end veel korra kõigest välja lükata.
kõikehõlmav väsimus ja ei tunnista endalegi, et tegelikult tahad vaid soojust ja kaitsust ja kindlust. seda, mis on hetkeks kadunud ja millede olemasolu muidu ei panegi tähele.