kohutav on teha tööd, kui mul on puudulikud algandmed ja informatsioon. palju on selliseid asju, mida ei oskagi uurida ja milledest peaks uusi töötajaid informeerima.
lõpuks ongi minu vastutusalades olevate projektide juures mingid asjad ripakil ning ei toimu nii, nagu peaks.
sest puudub alginfo või on see poolik ja ma isegi ei oska küsida. sest kusagilt on ikka mulje, et kõik toimib ja kõik teised teavad asjadest. tühjagi.
ning siis see vastutuse jagamine. kui mingi asi on minu vastutusalas, siis mulle ei meeldi, kui toimetatakse omasoodu ja mind sellest informeerimata. aru pean pärast mina andma – aga mind isegi ei informeerita osadest üsna olulistest asjadest selle juures.
mõne asja kuulen hoopis teise asjaosalise poole käest.
brr.
organisatsioonikultuur on üsna oluline meeldiva töökeskkonna loomisel. lisaks sellele, et kaastöötajad jm kellega kokku puutun, on lihtsalt toredad ja meeldivad inimesed.
Päev: 8. jaanuar 2008
kaitsetu
vahel lihtsalt kaob olemine kuidagi ära.
täiesti ootamatult ja eimillestki.
energia voolab korraga välja ja maailmast enda ümber ei taha suurt midagi teada. poed raamatuga nurka ja jäädki otsima mugavat lugemisasendit. kõik väljastpoolt tulev ärritab, aga energiat pole sellekski, et seda välja näidata.
võõrad mured, mis poevad rohkem ligi, kui peaks. võõrad mured, mis tegelikult otsapidi haakuvad su enda muredega ja peegelduvad. sellistel hetkedel pole nende jaoks jõudu, aga ignoreerida ka ei suuda.
kohendad lapse tekki ja üritad end veel korra kõigest välja lükata.
kõikehõlmav väsimus ja ei tunnista endalegi, et tegelikult tahad vaid soojust ja kaitsust ja kindlust. seda, mis on hetkeks kadunud ja millede olemasolu muidu ei panegi tähele.