tööarvutist olen enamiku oma pilte ära koristand ja nii pole siia jälle pilti panna. jääb jutt.
see külm ilm on näonahale kohutav. ega ma eriti ei hoolda ka, kuigi minu vanuses peaks juba. aga see nõuab aega! mõtled küll, et mis see korra siuh üle näo tõmmata pole kreemi, aga see meenub alati siis, kui oled juba voodis või toast väljas.
või siis praegu. tore, et tööl sahtlis on ka purgike pädeva kreemiga.
asjad vonklevad ja sujuvad tasapisi. mitte kõik ja mitte korraga, aga nüüd on iga päev midagi kasulikku ära tehtud. nagu ennegi räägitud – kui aeg peale surub, siis saab tehtud mis vaja.
kuigi ikkagi tõusevad juuksed vahepeal peas püsti ja tahaks natuke karjuda.
sest näiteks koolitöö ei suju kuidagi. ühistöö. ma olen juba paar korda pushind teisi ja saanud peaaegu et null tagasisidet. ürita veel demokraatlik olla, kohe jagan lihtsalt ülesanded laiali ja nii ongi. ei jää, et igaüks teeb omale meeldivama osa. sest noh, nii pole ju võimalik.
rahalaeva ootan ka. mingid rahad peaksid tulema ja mul on neid hädasti vaja. mingid oleksid pidanud juba natuke aega tagasi tulema – aga kuna need on projektirahad ja rahastajalt pole neid saadud, siis pole mina ka saanud. bäh.
põhjus, miks on paha töötada ainult projektide peal ja miks mul on need ülejäänud töökohad.
prügisorteerimisest on ka eile-täna igal pool jube palju juttu olnud. erinevatest aspektidest. ma enam ei kipu seda kommenteerima. küll kujuneb.