täitsa sügav sügis juba.
laupäeval oli maanteedel ebamugav sõita (see vastik märg lumeplöga).
laps käib juba talvekombekaga (ja talvesaabastega, lapsed muide kasvavad ja eelmise aasta varuga ostetud kallis kombe polegi enam eriti pädev).
kommunaalide arve oli juba mitusada krooni suurem kui suvel (küte on juures).
õhtul lasteaeda jõudes on juba pime (kellakeeramine, vassstik).
puud on ootamatult raagu läinud (täiesti ootamatult kuidagi).
mul on tahtmine magada talveund (aga liigne magamine lõpeb peavaluga).
tegelikult ei viitsi ma lillegi liigutada (ma polegi täna lille liigutanud, kastnud ka mitte).
õhtuti läheb soe tee paremini kaubaks kui mingi külm jook (kuigi teed ei lürbi nii palju kui nt limonaadi).
ma nüüd võtan kätte ja üritan täna paar asja Ära Teha ka.
* – miks on meil kasutusel varakevad ja keskuvi ja hilissügis, aga mitte varatalv ja kesksügis näiteks?
Aasta: 2007
andke aega
ma ütlen osadele projektidele, sebimistele ja toimetamistele juba ‘ei’. sest ka minu piir on kusagil 
üsna lähedal. inimvõimete ja vaimne piir siis.
aga jah, päris kole, kui isegi rohekontori kolimisel tekib mingi hetk see tunne, et enam ei suuda iga kile ja paberit lahutada ja heidad kõik segakonteinerisse. sest lihtsalt jõud ei käi massist üle ja aega ei ole lõputult.
visuaalne to-do list ootab siiani teostamist.
ah, ma tean küll, et aega tuleb võtta ja tegelikult jagub seda täpselt nii palju, kui on tegemist.
kas sinul on helkur?
sattusin läbi blogilisti Babajagaa helkuripostituse juurde. ja see tõi kohe meelde hullupööra palju sarnaseid läbielamisi. no ehk mitte nii ekstreemseid, aga põhimõtteliselt.
kummaline on see, et miskipärast on mul tunne, et linnas on helkureid inimestel rohkem küljes kui maal – kuigi linnas on kõnniteed ja enamasti ka mingi tänavavalgustus. eriti hull on olukord minu meelest just maakohtades, kus on massiliselt maantee ääres tumedates riietes kõndvaid inimesi, keda näed noh – juhuse tahtel.
aga see mulje võib olla ka sellest, et linnas on lihtsalt rohkem inimesi ja siis on loogiliselt ka rohkem helkureid, üldarvuna
maanteel on ju veel see asi, et ma nt tõmban rohkem teeserva, kui mõni auto hakkab minust mööda sõitma – ja kui nüüd seal on mõni helkurdatama tüüp, kes liigub minuga ühes suunas ja ei taha päris teeprevel käia, siis.. (ma parem ei taha teada)
piinlikkusega pean tunnistama, et minu paaril uuemal jopel ei ole helkureid küljes. see-eest on vähemalt mu igapäevased käe/foto/arvutikotid helkurdatud. ja laps on ka üsna helkureid täis. aga siiski. neid olgu pigem rohkem kui vähem.
igal juhul, siin paremas veerus on nüüd selline väike helkurimeelespea.
kui meeldib, siis kasutage vabalt. viite siia võiks ju juurde panna ka, oleks kena 
(haa, tegelikult on mul projektitöö jaoks vaja teha ka mingid bännerid, aga no nende jaoks ei ole praegu vaimu peal, nagu ikka)
kes teeb reede pärastlõunal tööd?
reede pärastlõunal üritada mingeid asju ajada ja inimesi kätte saada lauatelefonidelt on üsna mõttetu. urr! lihtsalt ükski number ei vasta.
ise pean 8ni tööl istuma
ja siis ei meeldi mulle see, kui mingi ametlik telefoninumber on ainult mingi tasuline infokas, mille taga istuv tädi teeb endast kõik, et administratsioonist kellegi numbrit mitte anda. isegi kui ma seletan, et ma ei taha midagi müüa ja raha ka ei taha saada.
poole mu tänasest lõunasöögi hinnast moodustas ilmselt see päikesekuivatatud tomat seal ahjuskuivatatud kanafilee peal.
segadus peas ja asjades
‘sa oled varsti nagu vanaema, unustad kõik asjad ära’, ütles RM hommikul teel lasteaeda, kui mulle meenus, et olin talle vanaema juurde kaasavõtmiseks mõeldud pid˛aama koju unustanud. oeh. no ju siis.
sest tegemist on viimasel ajal tõesti palju ja mul on tunne, et pean esikuseinale panema paberile to-do listi. või mingile tahvlile, et saab mugavamalt muuta. no päriselt. ja jumala eest ei ole neist ükski mingi kodutöö-asi. ja tegelikult tean ma neid enamvähem muidu ka. aga lihtsalt õigel hetkel unustan jälle ära. või siis on pea muid mõtteid täis.
kui ma need asjad panen arvutisse, siis ma pean neid eraldi vaatama. seinal tiksuks mul kogu aeg silme ees. näiteks list, et mida lapsele kuskile kaasa pakkida ilmtingimata.
et need muud mõtted – nende pärast ma ilmselt unustasingi. sest mu poolhaige (jaaa, ma olen jälle peaaegu-tõbine, pea paks otsas) aju tegeles peamiselt logistikaküsimustega. kui ma olen midagi kokku leppinud, siis ma pean seda ju tegema, ükskõik kui totter see logistiliselt pole. eriti meie ühistransporti arvestades.
sest on olukordi, kus on mõttetu arvestada sellega, et maailmas on olemas autod.
tihe teisipäev
kui ma kella vaatan, siis ühelt poolt olen jõudnud nagu päris palju ära teha ja teiselt poolt olen veidi ajahädas. aga küll kõik mis vaja, valmis saab.
lõpuks ei sõltu kõik asjad ka ainult minust.
hea on see, et paar järgmist päeva ei pea ma siia kontorisse tulema. saan muid asju rahus sebida. neid, mis on huvitavamadki, kui see kontoritöö siin.
aga vot pilte mul ei ole siia panna. lihtsalt. sest pildistamine ei kuku praegu välja. ma ei tea, mis see on õieti.
see-eest tuleb siia lubatud ökojutt ehk varsti. kuigi – ma ei teagi, kellele ma seda õieti ikka lubanud olen. iseendale?
sony softid asjade maailmas
kui ma omale poolteist aastat tagasi mp3-mängija ostsin, siis uurisin oma meelest tausta piisavalt. aga nagu selgus, on Sony pisike lilla pulk iseendast küll hea ja tõhus, aga muusika sinna tõmbamine on tõeline pain in the ass. nimelt niisama kopimine või lohistamine ei aita, siis ta võtab neid faile lihtsalt kui mälupulgale lohistatud infot. et muusikafailid ka esitatavad oleksid, selleks on Sonyl mingi SonicStage nimeline soft. suur ja aeglane. idee poolest kasutatav muusikaesitajana ja -organiseerijana, tegelikkuses hirmus kohmakas.
see peab olema igas arvutis, kus tahan oma mp3-mängijale mussi peale tõmmata. külas ju ei hakka installima? lisaks teatab ta Firefoxi peale, et ei suppordi seda brauserit, kasuta IE. uhh!
seoses lauaarvuti uuenemisega kodus kerkis taas see teema. guugeldasin siis ja leidsin, et kui aastat poolteist tagasi ei suutnud ma erilisi alternatiive leida, siis nüüd mõned on. uurisin veidi leitud linke ja otsustasin mp3 manageri nimelise softi kasuks. natuke tekitas kahtlust küll see, et kas Sony oma soft (no ma ei suuda enam hästi usaldada), aga teisalt meeldib see idee, et see installitakse mp3-mängijasse ja seega saan ma muusikat peale laadida suvalises arvutis.
ma nüüd teisi ei proovinud, aga põhimõtteliselt olen peaaegu et rahul. muusika läheb peale ka suht aeglaselt, aga soft ise on pisem ja veidi kiirem. faile saab kustutada ja peale tõsta, muud mul polegi nagu vaja.
miinus: shuffle ei tööta. muide, avastasin, et mu shuffle (mis oleks hea eestikeelne vaste, no ei löö pähe midagi?) mängis järjekindlalt ainult väikest valikut mu lugudest. ongi nüüd vahelduseks hea järjest kuulata, mis mul seal on. kuigi noh, vahel tahaks ju suvalises järjekorras ka lasta.
ah, igatahes. nüüd võiks vaikselt uurida, kuidas SE telefoni soft ikkagi korralikult töötab, siiani olen seda ainult minimaalselt kasutanud.