põhimõtteliselt on täna nii kiire, et isegi blogida ei jõua. uue sissekande aken on lahti juba kaks tundi ja noh..
okei, väike paus.
ma ei suuda ikka ära imestada neid pealtnäha täiesti terveid ja normaalseid inimesi, kes ei suuda korrus või kaks trepist käia, vaid peavad selleks lifti kasutama. mitte ainult üles, vaid ka allasõiduks. käekotike käes või ka mitte sedagi (meeste puhul näiteks), liiguvad muidu täiesti normaalselt, aga ju siis on ikka midagi jalgadega häda. ma ei oska kohe muud arvata. sest selles majas käivad trepikoja uksed ka täiesti lahti ja paari korruse piires kasutan mina seda varianti. tihti kiiremgi kui lift.
siis see teema, et ma olen ikka oma asjaajamistes veider. nokin vaikselt ja mugavalt teha, kuni on mingi deadline kukil ja siis suudan korraga väga kontsentreeritult ära teha kõik, mis vaja. ka selle, mis on seni suhteliselt võimatuna tundunud. no ausõna. mulle ei meeldi viimase minuti tegemine, aga mingil põhjusel ei suuda ma varem kõiki oma jõuvarusid kasutusele võtta.
tegelikult on see projektide-tööde vahel sahmimine andnud ka esimese nähtava negatiivse tagajärje: ajasin päevad sassi ja eile öötöö jäi mul tegemata 
õnneks pole sellel globaalseid tagajärgi ja teised aitasid mind hommikul hädast välja ning ma heastan end täna õhtul. aga see näitab, et ma pean kiiresti efektiivse igalt poolt kasutatava kalendrisüsteemi kasutusele võtma. google kalender? muid netipõhiseid on ka muidugi, aga ma ei teagi, mis on kõige tõhusam. teavitused on must.
sest et – ma olen ilmselt siis juba piisavalt vanainimene ja ei suuda kõike enam hallata. ning paberkalender pole ka lahendus mu jaoks, nagu elu näidanud on.
aga nüüd lähen kiire päevaga edasi. niuc!
Aasta: 2007
õiglase kaubanduse nädal
tegelikult käib praegu (Tallinnas) õiglase kaubanduse nädal. selle raames on mitu üritust ka nö inimestele tänavalt. näiteks homme õhtul räägib Euroopa Liidu infokeskuses oma elust ja tööst üks Tansaania kohvikasvataja.
aga lähemalt loe õiglase kaubanduse lehelt.
Evelini dieedimuutus
tähendab, kui ma selle kassi tõin, siis oli ta kuivtoidul. eelmine omanik rääkis, et kõik muu ajas teda oksele.
nii, esimesed mittekuivtoidud tõid mõned kassikulised (vrd. ‘katsikulised’). väike topsik läks paari korraga ära ja mingit olulist karvapallide väljaajamise kasvu ei olnud. viimane kord mulle tundus, et talle mingi kalaga konserv täitsa meeldis.
ostsin siis ise talle ühe heeringa-merekala ˛elees. siukse suurema purgi.
ja noh, nüüd on siis Evelin omadega sees. iga külmkapiukse avamise peale on lupsti oma selle toidu kausi juures ja näub nii, nagu oleks nädalajagu näljas hoitud. kusjuures kuivtoitu, kahte sorti, on tal pidevalt ees.
eksole.
ükskord sõi mingi mu singitüki ka ära, ma andsin proovida, et nagunii ei söö. aga see on talle soolane ka, rohkem ei saa.
ma ei tea, kas see oli nüüd hea mõte teda ümber harjutada, aga ise ei tahaks ka kogaueg aint krõbuski peal elada ju.
ja nüüd leidke pildilt kass 
nõmetsemist peab ignoreerima
nõmedusest, halvustamisest, pahatahtlikust rumalusest (kas see polegi nõmedus teiste sõnadega äkki, ah?) ja õelusest saab kõige paremini jagu seda ignoreerides.
kuigi ma tean, et kui keegi teeb su suhtes mingeid nõmedusi ja eriti, kui seda tehakse avalikult, siis tekib automaatne kaitsereaktsioon ja tunne, et peab midagi vastu ütlema-tegema. aga, stopp! kui seda teha, siis see toidab nõmeduse algallikat. eespoolnimetatud asjad toituvadki minu meelest sellest, kui neile reageeritakse. mida ägedamalt reageerida, seda rohkem sodi saad ise tagasi.
eestlastel on selle kohta tore vanasõna ka: ‘ära sitta torgi, hakkab haisema’. täitsa õige kusjuures.
vastu sõdides muide muutud ise ka osaks sellest jamast. ignoreerides on oluliselt suurem võimalus tulla välja puhta võitjana. sa ei ole langenud osaks sellestsamast nõmedusest. sa ei ole seda toitnud. sulle on jäänud oma väärikus ja ümbrus tajub seda samamoodi.
algul võib see ignoorimine tunduda raske ning tihti on ka tunne, et nüüd valatakse sind täiega üle. aga mõne aja pärast leiad, kuidas korraga see pahn enam ei häirigi ning seda jääb vähemaks ka. sest sa ei reageeri nii, nagu oodatakse ja seega pole mõtet ona negatiivset energiat sinu peale raisata.
kui seda siiski tehakse, on tegu mingi eriti vihase olukorraga. aga isegi need vaibuvad varem või hiljem.
—
Tiiu arvamus, lisaks siin kommenteeritule, on lugeda tema blogis
Tallinn-Tartu-Tallinn
Tartu reis oli hea. lisaks helkuritele sain ma lõpuks oma punased saapad. ausõna, ma ei uskunud seda enam. st, kui nii vaadata, siis on ju mingi valik poodides olemas, minimaalne küll. kui lähemalt vaadata, siis pea ükski neist ei päde.
laheda punase ehtekomplekti sain ka. ja tõesti, ma ei tea, miks punane on moevärv hetkel. ma kannaks neid asju niisama ka.
muidu kujunes ka mingisuguseks planeerimatuks shoppamisreisiks. sa leiad asju siis, kui sa neid ei otsi.
Evu soovitatud La Dolce Vita oli tõsiselt mõnus elamus. siuke mitte liiga restoran, aga toidud-teenindus parem, kui mõnes päris restoranis. aitäh Evule
kuigi ausalt, kaubsi juurest mööda Rüütlit Gildi jalutades oli tee peal päris mitu ahvatlust ja me nägime ikka vaeva, et nii kaugele välja jalutada.
see-eest Lõunakeskuse Orient Ekspress oli küll pettumus. olen seal varem söömas käinud ja väga hull ei olnud, aga seekordne ida-poole buffee oli tüng. see toit ei olnud oma hinda väärt lihtsalt. seal kulunud rahast on mul siiralt kahju.
no ja tegelikult muud erilist ei teinudki. läpsi mul kaasas polnud, nii et kena väljalülitus kõigest oli. RM-iga tegeles peamiselt tema lemmikonu, kes tegelikult pole meie sugulanegi. igal juhul andis see mulle võimalus hommikuti tibake põõnata. lõunal ka.
tore on, et mul on komme ööseks telefon kas päris välja või hääletule panna. sest keegi oli suutnud mulle öösel kella 4 ajal helistada. ma ikka vahel mõtlen, kui purjus peavad inimesed õieti olema, et sellist asja teha? (tegu polnud mingi lähedase sugulase vms inimesega, kes oleks mulle mingi suure probleemiga sel ajal helistanud)
aga see lõputu poolik külmetusevimm on mul ikka sees. see, mis on ja ei ole ja ära ei lähe.
ema muretseb mu pärast ja ma püüan ise ka oma koormust veidi reguleerida.
küll ma end lõpuks terveks mõtlen. väljastpoolt tuleva ja hinge mineva soojuse abiga
lühidalt fuck-me kontsadest
okei, söögi kõrvale on paras siis rääkida natuke fuck-me kontsadest. paar sissekannet tagasi tekitas see väljend veidi huvi.
tegelikult on need tänapäeval igapäevases elus üsnagi nähtavad kontsad, vähemalt eestis. peenikesed ja kõrged. kui on alla 10cm, siis ei kvalifitseeru kohe kindlasti mina isiklikult ei saa küll hästi aru, kuidas nendega igapäevaselt meie tänavatel kõndida saab, aga ju see on harjutamise asi. st – mulle meeldib konts küll, aga selline, millele saab julgelt toetuda.
väljendi enda tekke kohta on lugeda päris mitu teooriat. ühe järgi näiteks levis see 90ndate algusest, kui feminist ja anarhist Germaine Greer kasutas seda väljendit Suzanne Moore kohta.
seda seostatakse ka fraasiga ‘throw me down and fuck me pumps’, mille algpäritolu kohta pole mul midagi tarka öelda.
igal juhul 1998 aastal on see väljend Casselli slängisõnaraamatus sees juba (väidetavalt).
vabal päeval pole aega (ehk helkuriotsinguil)
niipalju tänasest varasest magamaminekust.
sadas ‘öövahetus’ kaela. tegelikult pole piriseda midagi, ise tahtsin homset vabaks ja noh, ma oleksin pidanud selle õhtu nagunii mingi hetk ära tegema.
pigem teen siis täna, kui nagunii kippus tujutuks õhtuks ära minema.
aga muidu ootan homset. saab töö juures veidi puhata. ausõna noh. kõlab ilmselt päris kummaliselt, aga tänane vaba päev väsitas hullult ära. sest kuigi seda päris põhipalgalist tööd ei teinud, oli sada muud asja ikkagi teha.
kusjuures need asjad ei olnud üldse ebameeldivad. näiteks isadepäevapidu lasteaias.
aga mu tervis on ka kehva ja kõik väsitab topelt.
tulles tagasi helkuriteema juurde – helkurite kättesaadavus ja valik on nigelast nigelam. kas see on kuidagi nii, et neid ametlikult sertifitseerimata helkureid ei tohi enam müüa või? minu meelest isegi enamik neid plastikjunne olid siiski märksa paremad kui üldse mitte midagi.
igal juhul kui ma ei soovi südame-, pealuu-, nahkhiire-, liblika- või selveri tibukujulist helkurit, siis polegi midagi võtta.
või öelge palun konkreetselt, kust ma saaksin osta tavalist ümmargust helkurit, millel võib mingi mitte pretensioonikas pilt/kiri peal olla?
mitte-öko sissekanne ostlemisest
‘ … ja usb-auk on kohe siin küljes’, seletas müügimees minu möödudes pealtnäha varases pensionieas tädile ühes arvutisalongis.
ma ei kuulnud juttu enne ega pärast. mul pole õrna aimugi, kas see potentsiaalne ostja teadis, mis on usb või ei teadnud, ja kui ei, kas ta siis küsis üle. või rääkis müügimees ise.
aga tõesõna, kuigi mina tean, mis on usb, crt, scp või led, huvitab enamikke inimesi (sh. mind) eelkõige see, mida konkreetse asjaga teha saab. kui nüüd müügimees seal seleta kenasti usb erinevaid kasutusvõimalusi, siis on kõik kena ju.
aga väga tihti on poodides sellised müüjad, kes viskavad mingid terminid õhku, kuid ei oska neid seostada edasi suurt millegagi. riidepoes seda vist väga ei juhtu, aga just igasuguste jubinate ostmisel. või ka mingite toiduainete puhul.
kusjuures ma saan ju aru, et mingi supermarketi kaubaladuja ei pea teadma kogu inffi kõikide asjade kohta ja supermarketis ongi ikka rohkem inimese oma lugeda-valida. aga mingis spetspoes on küll ogar, kui müüja loeb paki pealt sama infot, mida ma olen juba lugenud ja ei oskagi midagi tarka kosta. või mu küsimuse peale, kas see ikka on see vidin, mida mul vaja, kinnitab, et on küll ning koju jõudes selgub, et see pole kaugeltki see, mida mul vaja.
loomulikult on mul ka positiivseid näiteid. kui küsimuse peale, kumb analoogsetest toodetest on parem (ühte ma olin tarbinud, teist mitte), ütleb müüja täitsa veenvalt, et see, mida ma olen juba tarbinud, on tema meelest küll palju parem. või (ma ei saa mainimata jätta) Tevalos ma olen päris mitu korda saanud hakkama sellega, et seletan, mis seadmed on mul ühendada vaja, vajadusel püüan pistikut kirjeldada ning nad annavad mulle täiesti õige juhtme. alati veel üle kinnitades, et kui ei sobi, tulgu tagasi paari päeva jooksul, saan teise.
ah, praeguses müüjatepõuas tahan vist liiga palju. võiksin ilmselt olla õnnelik, et keegi mind üldse teenindab.
ja kas tõesti enamvähem ainsad normaalsed punased saapad on need blinki omad? millel pole hulle vidinaid peal ja fuck-me kontsasid all ja mis ei läigi ega pole kirsipunased..
motiveerimine
kui keegi mu kallal õiendab, et ma olen loll, laisk ja lohakas (mida ma ju veidi olengi) ja et mul on ikka veel see ja teine ja kolmas tegemata, siis ei teki mul küll isu neid asju ära teha. seda ebameeldivamaks need asjad mulle muutuvad (sest kui ma olen millegi tegemist edasi lükanud, siis reeglina seepärast, et ma ei vaimustu antud asja tegemisest väga; teine variant on muidugi unustamine) ja seda raskem on end ületada. no hädavajalikuid asjad saavad tehtud ja kõik muidu mingite lubadustega või tähtaegadega seotud asjad ka. tihti küll alles siis, kui kuskile edasi lükata ei saa. aga ometi oleks hea need veidi varem ära teha.
ja siis on posu selliseid asju, mis nagu ei olegi kellegagi seotud. noh, kodused tööd näiteks. on muidugi mingi piir, kust asi on üle mõistuse ja peab midagi ära tegema, aga enne seda on selline pikk vahemik, kus nagu pole need asjad veel väga hullud. vahel harva tulevad mul mingid hood, mil ma teen need asjad ära. näiteks sorteerin riiuleid või midagi.
aga mitte siis, kui käib mingi pidev näpuga näitamine, et näe, mis siin toimub.
tegelikult saab mind mõjutada küll. üsna lihtsalt.
täna pool päeva ei teinud ma eriti midagi, kuigi jälle – asju teha oli küll. lõpuks juhtus see, et kui ma seda hädaldasin, siis öeldi mulle, et ma olen väikese puhkamise ära väärinud ja kuna ma olen muidu nii tubli, siis on mulle õhtuks väike preemia.
mille peale ma võtsin kätte ja asusin tegutsema. nii nende edasilükkamist kannatavate pisiasjadega kui mõnede muudega. lõpuks olengi tänasega järjel.
nii et präänik töötab minuga paremini kui piits 