Aasta: 2007

peale paari lühemat või pikemat kohvipausi olime eile õhtul platsis. antonio ei jõudnud kuidagi ära oodata, millal me ometi jõuame – ja see polnud tüdimusesegune ootus. igal juhul kui keerasime viimasele teejupile, siis ta hakkas ärevalt seletama, kui rõõmus ta on, et me lõpuks kohale jõuame.
no ja siis kui me siin olimegi, põrutas ta üksi esimese hooga terve selle hoovi läbi. absoluutselt ebamemmekalikult. ehk siis mina ei pidanud tal sabas olema.
enne magamaminekut pidime nahkhiiri ka nägema. see oli must. ta lihtsalt keeldus enne magama minemast. nägimegi. neid ikka lendab siin ringi.
hommikul kinnitas ta mulle, et see saunamaja siin ongi meie suvemaja ja üritas mind veidi aega endaga koos välja meelitada. ukse vahelt temperatuuri proovides aga nägi ta taadut õues (peremeest noh) ja seejärel põrutas üksi minema. ma sain tunnikese uneaega juurde. vahepeal käis mulle seletamas, et kuidas ta on ehitusel juba liiva loopinud ja kadus jälle. häälte järgi sain aru, et ta leidis öösel laekunud taadu omad lapselapsed ka üles.
hakkan end siinsesse rutiini sättima.
counting. umbes 60 on jäänud. tundi. reedeõhtuni.

kui ma ühes seltskonnas ütlesin, et hakkan end Marjasoosse sättima, siis öeldi mulle, et seega on sügis tulemas. nimelt kellegi jaoks on mu Marjasoosse minek karm sügisekuulutaja.
igal juhul, hakkan asju pakkima ja kaon siis sügist kuulutama. ja elektriinternetti proovima.
suvi. mõnus.
ei ole sügis.

ammu lubatud ja väga äkiliselt välja kukkunud Riia sõit oli üllatavalt meeldiv, mõnus ja rutiinivaba.
planeerimata reis kujunes selliseks, et igaühele midagi. vastu kõiki oma põhimõtteid shoplesin ma soodsalt nii omale kui poisile. teiselt poolt oli vanade mootorratase show ja automuuseum ja sõjamuuseum. lohelennutamine jäi küll tuule puudusel ära, kuigi üritasime sedagi.
ja lihtsalt mõnus lõunachill Double Coffees, mille tase on Riias Tallinna omadest kõvasti üle. isegi alkoholivaba mojito oli piisav tujutõstja.
tegelikult on suurem roll vist heal seltskonnal.

palav on.
no tegelikult on tore ka, et ikka suvine siuke. ma ei pirise väga. kuigi ma ei talu seda kuumust väga hästi ja lisaks on õnnestund selline vastik paha-kurgu-tunne hankida, mis selliste ilmadega on varmas tulema.
sain oma emmelt-issilt sünnipäevakingi ka kätte. nüüd on uhked uued lambapadjad ja tekk. kuidas nad selle peale tulid küll, ma pole neile rääkinud, et oli nagunii plaan need hankida?
vannpilte tuleb muide juurde 😉 mul on juba olemas arvutis. päris naljakas seeria tõotab tulla.