eile õhtul lõpetasin Fay Weldoni “Mis teeb naised õnnelikuks”. palju pädevam kui need ametlikud eneseabiraamatud, minu meelest. ei pane põdema selle pärast, et sa ei vasta raamatus esitatud ideaalidele. seal nagu polegi neid ideaale. see raamat lubab väikesed pahed ja ei ürita sind kellekski vormida. seal on kirjas, et põdemine ja muretsemine ongi naistele omane, näiteks. ja et šokolaad ei ole pahe.
vahele väikesed lookesed, mida autor ise nimetab mõistujuttudeks, aga mis tegelikult on üsna otsesed.
minu meelest on see enesega leppimise raamat. just selline, mis annab mõista (ei, see ei üritagi midagi selgeks teha ja pähe taguda!), et sa oled hea sellisena nagu oled ja kuigi võib alati püüda paremuse poole, on lihtsam teatud ‘pahedega’ leppida. sest tegelikult ei aita ju põdemine ka.
ideaalide kohta nii palju, et nii mõnegi lookese mitte nii silmatorkav lisamoraal on see, et näe oma ninaotsast kaugemale ja et oma ideaalist iga hinnaga kinnihoidmine pole just alati kõige mõistlikum.
loomulikult ei saa sellest raamatust otsest vastust, et mis siis teeb sind õnnelikuks – aga enesega rahu sõlmimine on kindlasti paar astet õnnele lähemale 🙂