ei saagi muljetada

tahtsin kirjutada sellest, kuidas me nädalvahetusel:
Tartus käisime,
Lüübnitsa sibulalaadal käisime,
Assuri saunas käisime,
Viki sünnal käisime,
Marise juures käisime,
aga tuli muud tegemist peale. nii et ehk mõni teine kord. või siis mitte.

tundest suhtesse

ma juba Daki juures kirjutasin sellest ka. et lugesin ühest suheteraamatust välja sellise asja, et armastus pole tunne, vaid suhe. sisaldades seega palju erinevaid tundeid, sealhulgas ka klassikaliselt negatiivseteks peetud tundeid. et oluline on soojus, austus ja ausus. iseendaks jäämine ka. ja see, et julged ja oskad ka näiteks viha ja ärritust näidata ja teise viha ja ärritust vastu võtta. ilma et see suhet laiali lööks. ja see, et ei tee nimme oma partnerile haiget.
et armumine on jah tunne, emotsioon. see, mis möödub mingi aja jooksul ja siis selgubki, kas on armastusega suhe või mitte. sest ainult armumisest ja selle külge klammerdumisest on vähe suhte jaoks.
hämmastav, aga see ju ongi nii.
ja seletab paljutki, mis juhtunud on. sest ilmselt ma pole ainus, kes on otsinud tunnet, unustades seejuures suhte.

miks numbrid ei saa otsa

me oleme siin RM-iga arutanud ikka teemal, kas numbrid saavad otsa. no ta peab silmas arve muidugi, sest numbrid tõesti saavad otsa, neid on täpselt kümme. aga see selleks.
igatahes siiamaani oli ta üsna kindel, et numbrid peavad otsa saama. sest kui miski algab, siis peab lõppema ka.
aga praegu, kui ma köögis talle moosisaia tegin, tegi ta korraga tähtsa avalduse:
‘emme, ma tean miks numbrid ei saa otsa!’
‘noh?’, küsin mina.
‘emme, tähekesed ei saa otsa ja numbrid ka ei saa otsa, sest numbritega loetakse tähekesi. kui tähekesed ei saa otsa, siis ei saa numbrid ka otsa saada’.
votnii.
mul jäi üle nõustuda. ma pole küll kindel, kas see on just ainus põhjus, aga päris pädev seegi 🙂

linnas tagasi

mulle on juba kurdetud, et kadusin metsa ära.
igatahes olen nüüd tagasi tsivilisatsioonis. või siis linnas. sest metsas on ju ka ometi tsivilisatsiooni tunnused olemas.
ausalt öelda ei tahtnud ma üldse tulla.

iseseisev laps

jõle lahe. laps elab mingit oma elu. kaob hommikul toast ja õhtul võtan räpakolli vastu. ma pole eales oma last nii mustana näinud. päeva jooksul põrkume ka paar korda, siis tal tuleb vahel pähe, et emmele võiks virinaga oma olemasolust märku anda. õnneks on seda suht vähe.
seega elan ka mina oma elu. eksole. loen ja kokkan ja koristan.
puhkus on see mis pole rutiin.

julgus olla nõrk

iga naine tahab sisimas tunda end väikesena ja et tema eest hoolitsetaks. võib-olla on mingid erandid, aga ma pakun, et ka nende sügaval sisemuses on endiselt see väike kaitsetu tüdruk alles. nende elu on selle ära peitunud ja küllap ei tea nad isegi, et see seal ikka olemas on.
ma olen pidanud ka üsna iseotsustaja olema. täiesti teostatav asi. pikemas ajas aga väsitab. mingi hetk muutub rutiiniks ja tuimuseks.
kui siis keegi pakub su eest hoolitsemist ja hellitamist, ei usugi seda algul. lihtsalt ei usu. ei oska enam. on harjumatu. et kuidas siis nüüd äkitselt? ja miks küll? kummaliselt nõrk tunne aegajalt. aga sa pole ju nõrkust lubanud omale. sa oled pidanud ise toime tulema ja sulle on seda taotud, et sa pead üksi hakkama saama. sest üksi peaks nagu hea olema.
ometi on see hoolitsus veidi meeldivgi. sest see väike tüdruk su sees on seda salajas oodanud ja lootnud. aga ta on arglik ja ei julge välja tulla. sest teda on juba tagasi peletatud kunagi ja see teeb veel aremaks.
ja muidugi kardad haiget saada. sest liiga hea on ainult muinasjuttudes.
ning siis kõik näevadki vaid seda üksi toimetulijat, kuni keegi enam ei pakugi midagi muud. ei paku tuge.
ring, millest on nii raske välja saada.
üksi ei ole hea.
vahel võib olla nõrk. siis see polegi alati nõrkus.