kohast, kus peaaegu et võiks ju suvila olla. kus see oleks isegi peaaegu et võimalik.
alati on asja juures siiski mõni ‘aga’..
jaanililled
Kuu: juuni 2007
kurgitoomine
eile õhtul käisin Raja külas (soola)kurkide ja kala järgi. ega enamik ei pea seda muidugi normaalseks, et hest peast Peipsi äärde kihutada, et seal paarsada krooni kulutada.
peale järjekordseid takistusi sain auto eile lõpuks ikkagi remondist kätte ja oh imet, pidurid ongi täitsa korras. aint krigisevad veidi. oma teekonda kesklinnast taha mustamäele ma seekord kirjeldama ei hakka.
järgmine katsumus oli muidugi linnast välja saamine eilsel pärastlõunal. oma meelest sättisin küll varakult minekule, aga noooh..
a muidu oli tore. see ‘minu’ kurgimüüja oli olemas, hind muidugi kallim kui eelmisel nädalal (jaanid maiäss!). kurtsin, et eelmisel nädalal tööpäeva lõuna ajal teda polnud, mispeale käskis järgmine kord signaalitada või uksele koputama tulla või maja ümber ring teha. et keegi on ikka kodus. mõnus 🙂
kala poldki plaanis osta, aga kuna tomateid ei saand, siis läks ikka mingi suitsulatikas ka loosi. praegu mõtlen, et teise oleks võind ikka siia võtta. a noh, vahet pole, hea vahepeal nokkida.
Kaasiksaare ja Venevere piiril müüdi maasikaid. poiss arvas tagasiteel, et võiks ikka osta. müüja oli üks soome onu, kes sinna omale mingi talu soetanud. lubas, et marjad on väetiseta kasvatanud. head olid igatahes küll.
õhtune linn oli täitsa tühi ja Lasnamäe Prisma oli ka siuke, et mingite asjade valik oli pisike. samas alkot tundus olevat veel küll.
400km suht juttis sellise tiheda liiklusega päeval oli väsitav – aga jälle hea on liikuda 🙂
jõhvikamojito
või peaks see toidublogis olema?
igal juhul positiivne elamus 🙂
pildi tegi oma moblaga RaV (kus ma olen – moblapildid mu blogis!)
pärastlõunahala
ja kuna ma ei ole mustamäe elanik, siis kust pagan pean ma teadma, et mööda sõpruse puiesteed ei sõida trollid lõpuni. ma arvasin, et ikka sõidavad remondi vahelt läbi või midagi. aga ei. magistrali keskuse juures on tagasipöördekoht, mitte keegi pole selle kohta mitte midagi öelnud ette, ma ise muidugi ei uurinud ka kusagilt enne, heas usus.
siis ma kõnnin mööda neid kvartalisiseseid teid, kus ma viimati jalutasin käsikäes mingi ammu, kümme aastat ja rohkem tagasi ja siis veel varem kunagi ka ja mul pole hiljem sinna asja olnud. ma tean, et mingi tee peaks viima sinna, kuhu mul vaja, aga ma ei satu selle peale. mingid majad on tuttavlikud, püüan meenutada inimesi kes seal elasid ja kelledel ma külas käisin ja mulle tulevad silma ette ebamäärased pildid. ma ei tea neist inimestest enam mitte kui midagi.
palav on ka, aga mul on niigi suur kott õlal ja ma ei taha tagi pealt võtta, pealegi alumisel pluusil libisevad siis õlad maha ja mul on hullult ebamugav niimoodi.
määran suuna mingite suuremata majade järgi ja jõuan sinkavonka peaaegu et kohale. noh, tegelikult mitte väga õigesti, aga viimane jupp tuleb käia mööda suure tee äärt. et sõita edasi veidi. et siis veel orienteeruda. ei, mitte orienteeruda, siis on vaja lihtsalt minna.
et miks on mingi 90% autoremonte koha peal, kuhu ilma autota on 2km jala minna? või veidi vähem, aga mitte palju vähem.
ma lähen selle tee lõpu sügavas rahus, mul on korraga mingi siht, elu ongi selline. kõik läheb nagunii nagu läheb. nagu mina mööda seda teed.
ja kui ma siis lõpuls jõuan kohale, oluliselt hiljem kui planeeritud tänu sellele ootamatule jalutskäigule mustaka vahel, siis selgub, et ma läksin ikkagi asjata. no ei suju kõik nii, nagu tundus, et võiks. ma olen liiga tülpinud, et kellegi peale tige olla. ma peaksin juba lasteaias lapsel järgi olema. juhe paneb kokku. ma lähen siit ühistransaga mingi tunni vist. mõtlen asjatult, mitu ümberistumist tuleks.
peab ju mingi muu võimalus ka olema.
leian telefonist vajaliku numbri, ütlen, et mul on asjad täitsa pekkis ja mul lihtsalt on abi vaja. väga vaja. abi ma ka saan. mu laps ei olegi lasteaias viimane. sõbrad on imelised!
päev ei ole veel läbi.
mulle tuli pähe, et tegelikult on mingi arvestatav hulk positiivseid elamusi ka ju olnud. lõunane jõhvikamojito näiteks. või see, et paar võlga kaelast ära. teater Vargamäel laupäeval. ja veel. ja veel.
aga neist ma kirjutan mõni teine kord.
blah
totaalsele üleväsimuse-päevale järgneb rähklemise öö, mil und ei tule. hommikul on selg kange ja jalad valutavad. kohvi seda päeva ei päästa. zombi on olla.
ma olen millegagi täitsa puusse pannud. ma ei mäletanud üldse, et mul juba hakkab puhkus. umbes esmaspäevast. mul oli meeles mingi teine aeg ja ma plaanisin ümber tõsta – aga mitte veel kohesesse aega.
mõttepaus.
falling
asjad ei lähe paremaks siis, kui sa seda loodad ja sul seda vaja on.
kui põhjas peab ära käima, et saada jälle üles minna? ja kust seal põhjas see jõud võtta?
kuigi ma ju tean. selle jõu leiab alati.
ja Rehepapil on seal õigus ju.
Päite
kesksuvine inimtühi Päite pank on hullutav koht..
(ilmselt on see seotud isiklike mälestustega mingitpidi, või miks ma muidu seda kilomeetritepikkust mittekuhugi viivat kruusateed muudkui kulutan?)
usk
„Ma tahan sinu eest hoolitseda”, ütles Poiss.
Tüdruk ei uskunud. Seda oli ennegi öeldud. Iga kord oli seda aina raskem uskuda ja enam ta väga ei tahtnudki. Iga eelnev kord oli lõppenud haigetsaamisega.
„Parem, kui neid asju ei öeldaks”, mõtles Tüdruk. „Kui mulle ei lubata asju kokku, on valu ju ka väiksem. Miks poisid sellest aru ei saa? Võib-olla nad ei tea seda? Kas mina peaksin seda ütlema? Mina?”.
Ja ta jättis ütlemata.
Sest Poiss kordas oma sõnu ikka ja jälle. Sest Poiss kinnitas oma sõnu tegudega. Ta oli olemas, kui Tüdruk teda vajas, pakkus oma õlga ja kätt. Ta tuli alati kohale. Ta oli alati telefonikõne kaugusel. Ta näitas, et temagi vajab Tüdrukut. Ta oli kurb, kui Tüdruk ei saanud tulla.
Tüdruk aga, tema hakkaski neid sõnu uskuma, pikapeale. Kui kaua see ka ega võttis, hakkas ta nägema, et Poisil on tõsi taga. Poiss tahabki tema eest hoolitseda. Ta kuulis Poisi sõnu ja nägi ta tegusid. Poiss oli soe ja kindlust pakkuv. Tüdrukule tundus, et lõpuks võibki ta kellelegi toetuda.
Koos on ju parem kui üksi.
Nende kohal oli soe taevas, palju tähti ja vaikne tuul puuokstes.
Sel hetkel uskusid nad mõlemad.
puust juustunuga ja muud toredat kaupa
nojah, eilsete Rimi leidude sees oli tõesti ‘sexer kahele’. aga see ei olnud ainus. oli ka näiteks ‘lõikelaud puust juustunoaga’, ‘spaketid’ mingi kastmega ja ‘okolaad piima pähklitega’.
ma ei imestaks selliseid silte kusagil oma nö kodupoes peaaegu-Koplis..
