pisike pai endale

niisiis, täna oli plaanis kindlalt ära teha neli asja ja need said tehtud. need kõige tähtsamad siis. pluss veel mingi hulk otsa. tubli!
mitte et kõik need asjad oleksid just positiivsete tagajärgedega – aga vähemalt saab edasi liikuda.
Danceacti suvetrennid mulle hetkel ei sobi ajaliselt, aegajalt õnnestub siiski näpata mõni Casa de Baile trenn (lausa mingi sooduskaart on veel, mille ma pean lähiaegadel enne kehtivuse lõppu ära kasutama). täna oli seal siuke naljakas lugu, et naistest olime kahekesi ja mehi oli kolm. + meesoost treener. vahelduseks päris lõbus – kui naisi rohkem, siis peab ju ise vahepeal ootama, nüüd sai kogu aeg tantsida. ja siis see et kuna ma vist oskasin treeneri meelest paremini kui teine (kes küll läbis 8-nädalase algukursuse mu teada ja tegelikult on seega rohkem trenni saanud kui mina), siis ta näitas asju minu peal ette*. ja vahelduseks tegi mingeid muid, trenni mitte puutuvaid keerulisemaid asju. sellise näoga just, et vaatab, millal mul juhe kokku paneb. no pani ikka ka mõnedki korrad muidugi 😉
aga vähemalt oli päris lõbus.
otse loomulikult ei saa tänamata jätta CV’d, tänu kellele on mu suvised autosõidud (jaaa, ma sain selle kandilise Volvo kätte, millega ma nüüd 3 kuud liigelda saan!) on mingis mõttes märksa muretumad 🙂

teisipäev

üleüldse ei tohi hommikud alata peavaluga.
huvitav, kas ma viimasel ajal olen unenägusid näinud ka või? igatahes mingit mälestust neist ei ole. kui ma kukun magama, siis magangi, kuni poeg voodist piiksatab, et tema tõuseb nüüd üles.
mina üritan siis oma viimase pooltunni võtta.
aga lõpuks peab ikka ärkama.
eile ostsin ma kohvikoore ära, nii et täna hommikul sai vähemalt kohvi. erinevalt eilsest.
ja kui nüüd kõik kulgeb plaanipäraselt, saan ma täna lõpuks uued load kätte ja mingid rattad alla. siis ma ei ole enam siia linna aheldatud.
vabadus liikuda annab hingegi vabadust.