tänaöise katkendliku unega jäi mõni unelõik meeldegi. ei midagi ilusat.
viruväljaku tunnelis nägin ühte tuttavat ja miskipärast hakkasin talle järgnema, tegelikult lausa jälitama – sest ma püüdsin end tema eest peita. kui ta mind nägi, siis tegin näo, et alles nägin, astusin ligi ja teretasin. miskipärast istusime koos mingi bussi peale ja ma veel imestasin, et miks ta trammiga ei sõida, oleks loogilisem. buss sõitis üldse nagu peaaegu et linnast välja, kusagil mäest alla lõigul oli tee praktiliselt üles kaevatud, väga kitsas ja ilma ümbersõiduta, nii et kõik autod ja bussid ukerdasid pooliti kraavis, sest teetööd käisid ka samal ajal.
teises lõigus alustasin ma sõda. jah, mina, kes ma sõda üldse ei salli. miskipärast polnud selleks vaja teha muud, kui mingil riiulil mingeid asju ümber tõsta. see ei olnud kogemata, ma teadsin täpselt selle teo tagajärgi. pärast pakkisin toitu.
enne sõda lõppes see uni ära.
ja siis veel paar segast lühikest lõiku.
vahele kella vaatamised ja avastamised, et ikka veel pole hommik.
selle öö taustal on tänase päeva pikkus hirmutav ja ma tahaks sealt mingeid asju välja visata.
