eile õhtul käisin Raja külas (soola)kurkide ja kala järgi. ega enamik ei pea seda muidugi normaalseks, et hest peast Peipsi äärde kihutada, et seal paarsada krooni kulutada.
peale järjekordseid takistusi sain auto eile lõpuks ikkagi remondist kätte ja oh imet, pidurid ongi täitsa korras. aint krigisevad veidi. oma teekonda kesklinnast taha mustamäele ma seekord kirjeldama ei hakka.
järgmine katsumus oli muidugi linnast välja saamine eilsel pärastlõunal. oma meelest sättisin küll varakult minekule, aga noooh..
a muidu oli tore. see ‘minu’ kurgimüüja oli olemas, hind muidugi kallim kui eelmisel nädalal (jaanid maiäss!). kurtsin, et eelmisel nädalal tööpäeva lõuna ajal teda polnud, mispeale käskis järgmine kord signaalitada või uksele koputama tulla või maja ümber ring teha. et keegi on ikka kodus. mõnus 🙂
kala poldki plaanis osta, aga kuna tomateid ei saand, siis läks ikka mingi suitsulatikas ka loosi. praegu mõtlen, et teise oleks võind ikka siia võtta. a noh, vahet pole, hea vahepeal nokkida.
Kaasiksaare ja Venevere piiril müüdi maasikaid. poiss arvas tagasiteel, et võiks ikka osta. müüja oli üks soome onu, kes sinna omale mingi talu soetanud. lubas, et marjad on väetiseta kasvatanud. head olid igatahes küll.
õhtune linn oli täitsa tühi ja Lasnamäe Prisma oli ka siuke, et mingite asjade valik oli pisike. samas alkot tundus olevat veel küll.
400km suht juttis sellise tiheda liiklusega päeval oli väsitav – aga jälle hea on liikuda 🙂