„Ma tahan sinu eest hoolitseda”, ütles Poiss.
Tüdruk ei uskunud. Seda oli ennegi öeldud. Iga kord oli seda aina raskem uskuda ja enam ta väga ei tahtnudki. Iga eelnev kord oli lõppenud haigetsaamisega.
„Parem, kui neid asju ei öeldaks”, mõtles Tüdruk. „Kui mulle ei lubata asju kokku, on valu ju ka väiksem. Miks poisid sellest aru ei saa? Võib-olla nad ei tea seda? Kas mina peaksin seda ütlema? Mina?”.
Ja ta jättis ütlemata.
Sest Poiss kordas oma sõnu ikka ja jälle. Sest Poiss kinnitas oma sõnu tegudega. Ta oli olemas, kui Tüdruk teda vajas, pakkus oma õlga ja kätt. Ta tuli alati kohale. Ta oli alati telefonikõne kaugusel. Ta näitas, et temagi vajab Tüdrukut. Ta oli kurb, kui Tüdruk ei saanud tulla.
Tüdruk aga, tema hakkaski neid sõnu uskuma, pikapeale. Kui kaua see ka ega võttis, hakkas ta nägema, et Poisil on tõsi taga. Poiss tahabki tema eest hoolitseda. Ta kuulis Poisi sõnu ja nägi ta tegusid. Poiss oli soe ja kindlust pakkuv. Tüdrukule tundus, et lõpuks võibki ta kellelegi toetuda.
Koos on ju parem kui üksi.
Nende kohal oli soe taevas, palju tähti ja vaikne tuul puuokstes.
Sel hetkel uskusid nad mõlemad.