nädala algus pole lubav.
õhk on nii paks täna. kontoris. mitte füüsiliselt.
mina olen olnud suhteliselt vaikne ja tagasihoidlik. no ei jaksa lõpmatult võidelda tuuleveskitega. küll aga võttis sõna üks teine vana kolleeg, kes peale pikka puhkust naases. nagunii määritakse tallegi varsti seitse surmapattu kaela, nagu mullegi viimasel ajal.
ausõna, mulle ei meeldi tööasju siin kirjutada. aga ma ei suuda kõiki neid pingeid enda sees ka hoida.
eriti, kui niigi on tunne, et pingete kogusumma on üle taluvuspiiri.
õues on mõnus, soe ja õhurikas.
aga isegi seal ei saa kõike, mida tahaks.