õhtu kujunes ootamatult hästi. nii hästi, kui oludes võimalik. uinumine oli kiire ja mõnus.
hommikul meenus eilelõunane lubadus, üks asi, mille lubasin veel eilse kuupäevaga ära teha. ja ei teinud. maigaad! ma ei salli, kui ma ei suuda oma lubadusi pidada. aga see lihtsalt jooksis peast välja ja kõik. oh, prioriteedid olid mujal..
iseendast, arvestades kui kaua see asi on teiselt poolt veninud, ei muuda paar päeva muidugi midagi – aga ma lubasin ju!
nii et läpakas tööle kaasa ja seal vajalik asi ära nokkida. loodan, et päeval on seda aega.
õhtul pean ma olema umbes kolmes kohas korraga.