On hetki, mida tahaks panna raami sisse. Nagu pilte. Raamida ära ja riputada seinale. Sest neis on midagi imelist, mingid värvid ja varjud ja sügavused. Mingid mälestused. Mingid olemised ja tunded ja kõlad. Imelised ja jäädvustamist väärivad. Sest headust ja ilu on vaja. Raamituna ja seinale, et oleks kogu aeg olemas.
Või ehk siiski.. pigem mitte.
Sest pea alati saabub hetk, kui tahaks selle pildi maha kiskuda. Või klaasi puruks lüüa. Või üldse ära visata. Kui ei taha enam midagi teada sellest, mis pildil on. Kui on piinlik või valus või kurb või lihtsalt tüdimus. Või ei sobi enam sinna seinale. Või siis..
Aga kuidas neid hetki siis hoida? Sest muidu need kaovad lihtsalt ära. Saavad viga, tuhmuvad, kaovatad läiked ja kõla ja sära. Rebenevad servast ja kaovad kapi taha. Ununevad nagu vana postkaart..
Ja päris seda ju ka ei taha.