ma teen just täpselt seda mida ma pean.
lõpuks ei ole mul ju muud teha.
ma olen kõndinud, ei, tormanud need kilomeetrid, ma ei tea mitu. ma ütlesin süütult, et ma jalutan. keegi ei jaluta nii. juuksed silmil, klomp kurgus, tempo viimse piirini üles kruvitud. pealtnäha konkreetne siht viib eikuhugi. tahaks väsida, aga seda ei tule. organism toimib veatult ja viib väsimust tundmata just sinna, kuhu jalad suunduvad.
tahe toimib just nii palju, et hoida eemal paigust, kuhu ei tohi suunduda.
ja siis on see, kuhu ei taha suunduda.
aga sinna peab.
‘tahan’ – ‘ei taha’ on liigagi lihtne dilemma siin. on sügavamad nüansid, mis lisavad mõõtmeid. see pole kunagi päris üks või päris teine, alati on natuke vastaspoolt.
nagu kõiges siin elus.
musta ja valge vahel on pooltoonid ka siis, kui värve näha ei taha. see üleminek pole kunagi puhas. ja valge vastu musta on valgem kui kaugemalolev valge (ja must vastu valget on mustem kui kaugemal olev must). aga vahepeal on ikka mingi virvendus.
taevas on külm, pilvitu ja tähti täis. isegi linnas.
ma olen keset seda virvendust, surun käed taskusse ja lasen minutitel minna. need ei too selgust. mul ei ole valida kahe võimaluse vahel. mulle on jäetud ainult üks.
tegelikult pole sedagi.
ma teen just täpselt seda mida ma pean.
lõpuks ei ole mul ju muud teha.
ma jõuan selle ukseni. ma võtan võtmed. ma lülitan end välja ja avan ukse. astun sisse ja imekombel olen ikka veel ühes tükis.
varjupaik olnuks mujal. aga ei tohi.
külm on.