pealkiri

võiks ju teha nimekirja asjadest, mida täna peaks tegema ja mis on tehtud ja mida tahaks teha jne. aga no milleks. jõuan palju jõuan.
ma hõljusin pool ööd kusagil teadvuse ja une piirimail. ma tahtsin magada, aga see ei õnnestunud. siis olin ma ikkagi rohkem une poolel.
ega ma nüüd ei ole palju parem. ikka kusagil une ja teadvuse piirimail. seekord rohkem teadvuse poolel.
ja ma pean minema ostma kanga ja Antoniole aianäidendi tarvis tiivad ära tegema.
rahamured. aga rahast ei räägita. vähemalt venitan sel kuul mõne võla kaelast ära. vist.

ülekanne auditooriumist

need hullemad selle sessi asjad on siis ühel pool.
heh, ja muidugi olin mina see, kes läks jälle kurtma midagi ja siis tuli see õppejõud ka ja igatahes ma loodan, et ma saan selles aines ikkagi läbi, kuigi ma korraldusega rahul ei olnud.
ja raamatupidur vahtis mind nagu hullu, kui ma ‘julgesin’ talt õige summaga arvet küsida ning tegi mulle selgeks, et ma olen oma õigluse jaluleseadmisega tema kena rahuliku elu ära rikkunud. noh, et ta pidi deebetarve tegema või miskit sellist (maitea ju neid rmp-termineid).
nojah, tüüpiline selle kooli elu keeb tähendab.
ja smena unustasin hommikul kotti torgata..
tegelikult on praegu vahetund, ausõna!

argikiunu ka

kuidagi väsinud ja motivatsioonitu on olla (noh, endiselt). homne kool tundub mägede taga ja siiski hirmutav. eelmise korra segasele eksamile järgneb samas aines seminar ja ausalt öelda pole mul mingit tuju seal esineda. aga peab. enne seda on veel mingi eksam. varane minek ka. ja esseed pole siiani, seda mida eksami eel vaja on. no ühtegi mõtet pole.
trenn oli ka täna kuidagi hirmus väsitav. kuigi ma sain suhteliselt kenasti hakkama enda meelest siiski. a ilmselt ikka trennist on selline veidi läbipekstud tunne.
no ja kui juba siis juba. pidin ma seda jazzkaare lehte uurima ja leidma midagi, mida ma tingimata tahan vaatama minna. üleüdse, et sessi nädalavahetusel ja et kuidas nad ikka rockcafesse sellise hinnaga pileteid müüvad. võinoh jah, mis koht see ikka parem on.
a mul on raha ikka päris täpselt ära eelarvestatud ja maiteagi nüüd.
viu ja virr.
töö. töö. töö. sellest ma siin ei kirjuta rohkem eksole. peaks puhkust võtma, aga mis ma sellega peale hakkan?

agv610.jpg

une näod vol. x

kiire ja intensiivne uneperiood.
ma olin kooli minemas, ma olin rongijaamas ja avastasin korraga, et mul pole pooli asju kaasas. tormasin nendele järgi, aga see polnudki kodu, vaid mingi kohvik. miskipärast olid mul mingid asjad seal. ja miskipärast võttis keegi mees just siis, kui ma sinna sisenesin, mu mobiiltelefoni ja virutas selle hooga maha. tükid lendasid, aga imekombel jäi tööle. midagi sebisin ma seal veel ja nägin mingeid grupiõdesid, kes ütlesid, et nendega saab kooli. siis tuli mulle meelde helistada sellele, kellega pidin rongijaamas kokku saama ja ta ütles, et me ei pidanudki rongiga minema.
miskit ma sebisin veel, igatahes sõitsid tüdrukud ka ära ja ma teadsin, et see eksam jääb mul tegemata.
siis ärkasin ma jälle.

apelsinipüüd

kuni lõunani olin ma valmis tänase päeva maha kandma. hommikune väike lootus läks varasel lõunal vett vedama ja mul oli au tunda, et elul pole minu jaoks apelsini varuks.
noh, hiljem tuli korrektsioon. kahe lõuna näol või midagi sellist. mõlemal omad väärtused. üks andis hea inimese ja kaelamassaazhi töö juures, teine ääretult meeldiva eksootilise kõhutäie.
et nüüd võib edasi elada. küll see apelsin ka tuleb. ilmselt on see umbes kahe sammu kaugusel nagu ikka. sest iga hea asi tulebki just siis, kui enam hullemaks minna ei saa.
umbes kell 8 õhtul: lõunane korrektsioon oli mingi viga mustris. õhtul läks kõik jälle hommikuse raja peale tagasi.

elus, ikka elus

et siis tagasi igapäevases elus selleks korraks.
kurvastusega tõdesin, et kiires asjadepakkimise tuhinas olin oma trennitossud maha unustanud. ähh. olen siis sokkis täna, kuigi ma ei kujuta ette, kuida see välja kukub. a mõni on koguaeg.