mul on poja ees paha ja piinlik.
eile õhtul tuli jutuks, et ma lähen vara hommikul kooli ära ja tema tahab mulle enne kalli teha. ma ütlesin, et okei, eks ma ajan ta üles. ma olin täitsa kindel ju, et ta ärkab kella 7 ringis, nagu viimasel ajal ikka.
aga eks eileõhtune külaskäik vist väsitas teda ja ta magas nii magusalt, et võitlesin tükk aega endaga. lõpuks jätsin ta magama.
kella 8 ajal ta helistas mulle ja oli väga kurb, et ma teda üles ei ajanud ja ta ei saanud mulle kalli teha. ma tundsin ennast selle peale kohutavalt kehvasti.
ma tunnen, et tegelikult olen ma teda sellega petnud ju. ta magas teadmises, et hommikul suhtleme. kuna tal on sünnist saati magamine siuke, tundlik teema olnud, siis mina eelistasin ta siiski magama jätta. aga see oli ilmselgelt vale otsus.
oeh 🙁
ma pean hoolikamalt läbi mõtlema, mida ma talle räägin sellistes olukordades. ma ei taha ju kellelegi asjatuid lootusi anda, eriti mitte oma pojale.