eilne öö oli katkendlik ja hüplik, nagu need vahel on. ma nägin elavaid ja kiireid unenägusid, ärkvelolekuhetkedel olid need selgelt meeles ja ma mõtlesin, et hommikul panen kirja.
hommikuks ei mäletanud ma midagi.
poiss turtsub ja ma ei tea, kas viia ta homme aeda või mitte.
kuna reedel oli üks kolleeg, kellega ma olen 8 aastat koos töötanud, viimast päeva tööl, siis nüüd jäime me kahekesi ja ma peaksin homme hommikust tööl olema. kui ma kell 8 hommikul teatan, et ma ei tule.. siis ma ei tea, kas keegi üldse jõuab. samas, mis see minu asi on, kui minusse nii suhtutakse, eksole? kuigi ega see ainus töövõimeline kolleeg (kes pole nelja kuudki meil töödanud) ka milleski süüdi pole.
kas ma olen vahel liiga arvestav ja hea?