Wow! You really are becoming a real Bittch! Has anyone ever told you that? I think you need to calm it down! Before you can’t turn back from being a big Bittch! Being Cruel isn’t that fun!
noohh… võrdluseks siis see test. piisavalt sarnane, eh?
kuidas ma saan, et laps paneks end hommikul normaalselt riidesse? mitte et mu korduvate ütluste peale hakkab ikka panema alles siis, kui ma kurjaks saan. siis on nördind pealegi.
seletatud on talle seda nii üht kui teist pidi.
no täitsa läbikukkund tunne on vahel. nagu mulle meeldiks ta peale häält tõsta.
me istume, joome oma kohvi ja ma tunnen, et me oleme võõrad.
tegelikult ei olegi rohkem öelda. sellegipoolest me ütleme ja naeratamegi selle juures. ma ei tea ju, mida sina tunned ja mõtled. see polegi oluline. isegi kui midagi mu sees veel üritab seda oluliseks pidada, ei kao kusagile teadmine, et see on enesepettus.
ma jälgin hoolega oma liigutus, et sinuga juhuslikult mitte kokku puutuda. ei ole vaja.
lahkudes lubame, et peatselt jälle. ma tean, et ma ei istu sinuga enam kunagi.
elu keerab asju kummaliselt.
slaidiesitlusest on ikka vist kasu ka. ma ei lugenud otse konspektist maha ja suutsin nõrgematest kohtadest sujuvalt üle libiseda selle toel.
aga jube raske on teha eksamit laialivalguvas aines, mille kohta puudub isegi ainekava ja mida on andnud ca 5 erinevat inimest. seesama aine jah. ausalt öelda see vihastas veidi. sest me lihtsalt ei teadnud, mida õieti õppida. ülevalolnud materjalid katsid ainult osa küsimusi, suur osa teistest olid sellised, mida nägime-kuulsime esimest korda. nojah.
öö kutsub mind Linna.
tänavavalgused, lumine asfalt, üksikud autod. kilomeetrid jalge all. pilvedelt peegelduv linnakuma. sihitu minek. otsides oma kohta. see kõik mida ma olen käinud kordi ja kordi. ajatu ja ruumitu. soolased pisarad, mis jäävad pidama enne näole jõudmist.
seda kohta ei ole kusagil seal. ma ei leia seda niimoodi.
laps nohiseb teises toas magada. mul ei ole valikuid.
koht on siin ja nurgake tühjust on täidetud.
ma tõrjun seda kutset, sest ma ei saa sellele järgneda.
olen vabatahtlikult juhm ja küsin, et milleks on ATV-sid vaja? sellisel tavainimesel siis. minu arusaamist järgi võiks see riistapuu olla just umbes keskkonnainspektoritel ja mingitel siukstel tegelastel. no ja ee.. olgu need safarikohad siis ka pealegi (aga püsigu mingil piiratud alal ometi siis).. aga edasi.. ?
noh, kiirus, kihutamine .. ee.. ausalt, mulle ka meeldib tegelikult kiirus ja nii ja ma usun, et on täiesti korralike ATV omanikke, kes ei kihuta mingites veidrates kohtades ja ei sega kedagi, aga-aga..
linna kõige pisemas Selveris, mis Minski poe välja sõi, on isegi kell 1 päeval hullud kassasabad.
see ju pole ometi säästukas või maxima. ja üldse, siin on tore elada, aga vot poode lihtsalt EI ole või ei pääse normaalselt ligi. Kristiine pole kaugel, aga pigem lähen Sõpruse Rimisse, saab ka kiiremini.
poiss sai täna 3 minutit kott-toolil istuda. selle eest, et ei kuulanud sõna ja ülbitses. otsustasin siis ka ‘aeg-maha’ süsteemi sisse viia. parem hilja kui mitte kunagi. kusjuures ta isegi püsis seal, kuigi algul ei tahtnud. pärast oli tükk aega solvunult teises toas, uks vahelt kinni.
inimesed ostavadki juba vastkalukleid. nädal on veel aega.
tänases päevas on umbes 2 üsna suurt ebameeldivust. ükski neist pole seotud tänase päeva kui sellisega tegelikult. need oleksid ebameeldivad igal suvalisel päeval.
hea küll, üks vist veidi on, aga imevähe.
kummalisel kombel on telefonikõnesid ja asju, mida ma pigem pelgan ja lükkan edasi nii kaua kui saab.
mul pole motivatsiooni midagi teha. punnitan koolitöid siiski. lihtsalt et muidu oleks liiga mahavisatud raha, kui ma pooleli jätaksin. ja ma ju suudan selle ära lõpetada.
seis on selline, et ma olen vist üks neid hulle, kes keskööl maksuameti veebi pommitama hakkab..
paneks kommentaarid siin all kinni? ah, okei, ei pane. kirjutage vabalt, et mis ma virisen, võrreldes 90% maailma elanikkonnaga olen ma õnnelik või kui mitte seda, siis nendest paremini materiaalselt kindlustatud ikka. õnnega võib küll vist vastupidi olla.
mitte-väga-haige lapsega kodus olemine ei annagi väga palju aega koolitööde jaoks. no küll ma tehtud jõuan, nagu ikka. seekord on kuidagi palju kodutöösid teha. 2 esitlust takkapihta. mul on omal lihtsam, kui selle jaoks slaidid on. lisaks tahavad nad ju mingeid eksamitüüpi asju nendessamas kahes aines otsa.
tegelikult on selle ühe ainega täpselt nii, et selle raames rääkis meile küll mitu spetsialisti, aga konkreetselt aine nimega seonduvat rääkis ainult üks inimene. ülejäänud rääkisid.. no et kui aine peaks rääkima millegi korraldamisest, siis enamik rääkis nendest korraldatud teemadest, mitte korraldusest kui sellisest (see jäi nüüd kindlasti jõle segane – no umbes et juttu peaks olema eesti õigussüsteemi korraldusest ja siis tuleb rääkima mingi kohtusekretär oma tööst noh).
igatahes õppeinfosüsteemi kaudu sai vastav märkus jälle teele pandud. küll ma olen neile tülikas tudeng.
