igatahes tänase päeva lõpuks tunnen ma end täieliku luuserina. siin on palju punkte, miks – ja erinevatel põhjustel ei hakka ma neid siin ette lugema.
ja kes seda hala tahab ja jõuabki kuulata-lugeda.
poiss oli täna päeval üsna korralikult köhinud ja ilmselt jään ma temaga haiguslehele. mis ei ole mitte ainult üks suur pluss, vaid evib ka miinuseid.
aga elu ongi selline.
laupäeval, kell pool 12: ja kui mulle selle peale öeldakse, et no ole siis luuser ja nagunii peab üksi toime tulema, siis ma löön selja sirgu, silmad kalgiks ja tulengi. libisen vahelt läbi ja kust ei saa, astun üle. kasvõi üle laipade. isegi kui üks nendest olen ma ise. sest kui üksi, siis üksi ja polegi ju kedagi vaja.
mul on veel mõni elu alles.