mul hakkab tekima tunne, et peaks kah ikkagi näiteks TypeKey kommenteerimiseks siia lehe külge ‘siduma’ – ja teiste siin olevate blogide jaoks ka. kuigi mull ei meeldi mõte, et kommenteerimiseks pead kusagile registreerima ja sisse logima. ma olen ju hea ja leebe je ei nõua isegi e-maili, et jätta inimestele võimalus siin olla nt anonüümne (ausõna, ma näen IP küll ära, kui tahan, aga ma ei viitsi sellega tegeleda).
tegelikult on lootus, et see junk-süsteem hakkab ikkagi peatselt korralikult tööle. no nagu Thundebirdi omagi, e algul laseb mõned läbi, aga varsti on üsna tõhus.
ahjaa, ja adminliides on tööl kõikvõimalikes brauserites päris korralik. peab kodus natuke küpsiseid ja ajalugu ära kustutama vist.
tegelikult, selle kommenteerimise kohta: teie, mu armsad lugejad, kommenteerite – seega, arvake, mis oleks teile mugavam 🙂
Aasta: 2006
vennad
mõned lihtsalt on mu lemmikmodellid 🙂
upgrade
uuendasin natuke oma blogimootorit ja 12 tunniga oli posu läbukomme olemas. näis, kas sisseinstallitud spämmitapja tuleb sellega edukalt toime – mõnda aega veel kindlasti mitte, sest pole veel ikka korralikult konfitud.
tore on see, et siin mozillas on nüüd need teksti formattimise nupud ka näha, ja isegi toimivad :O
samas adminliidese lehte kuvab päris naljalat ja templeite pole ma veel ka uuendanud (need võivad seotud olla omavahel ju).
täna pidi olema matemaatikapäev.
eksamijärgne
päris totter on istuda klassis ja saada õppejõu kurjapoolsete pilkude osaliseks, kui omal ja pinginaabril on eksamitöö ammu valmis ja vahepeal vaikselt kommenteerid midagi, aga istud kohausetruult veel pingis, et su selja taga olijad saaks veel kusagilt midagi maha kirjutada. kusjuures igaks juhuks on 4 rida meie ees üsna hõreda ja tagumistes ridades, mis on tihkelt täis, on konspektid lausa laua peal.
aga ma ei usu, et otse seadusest punktide mahakirjutamine garanteerib parema tulemuse. kuigi, võta kinni. kui mõni neist saab A ja mina mitte, siis ma vist enam ei taha oma materjale nendega jagada ka. iga heategu saab karistatud.
ma olen liha!
nett on täis kummalisi teste. sa võid osutuda milleks iganes 🙂
You taste like steak. You are hearty, strong, and
juicy. People all over the world love you and
you grace many tables with your presence. What
makes you special is the people that love you
and what they add to your natural character.
How do you taste?
brought to you by Quizilla
mis päev täna on?
miskipärast ei meeldi mulle talvel kaameraga linna vahel ringi jõlkuda. suvel käib see üsna ludinal. võib-olla seepärast, et talvel on kätel külm, kotti ei taha sopa sisse maha panna ja ilm on hall.
niiet, mul ei ole pilte üles panna.
ja üldse, eile leidsin kusagilt ühe asjaliku talu müügikuulutuse, aga selgus, et see on 2 kuud tagasi müüdud. miks nii tehakse? küsimuse peale aetakse mingit segast juttu lihtsalt. ikkagi on see ebaaus!
ja miks on nii, et suheldes mingi seltskonnaga juba aastaid, pole varsti enam vahet, mis soost keegi on; aga kui sinna tuleb uusi tüüpe, siis nende sooline kuuluvus omab küll tähtsust? noh, et hakkavad toimuma asjad, mis pole siiani nagu väga toimunud. misiganes onju. tore on olla lihtsalt sõber muidugi, aga ma lihtsalt hakkasin mõtlema selle peale.
või on üldse mu viimase paari kuu elu ainult unenägu, matrix, loodud illusioon? pidev unesegane seisund toetab seda võimalust.
katkestus
ma olen keset tänavat, kui valgus kaob. totaalselt ja kõik, ainult üksiku mööduva auto laternad valgustavad teed. aga muidu on pime. tänavad, majad – jah, need kontorid, hotellid, elamud ümberringi, mis on tavaliselt sellisel kellaajal valgustatud akendega üle külvatud; mulle meeldib vahel seista ja vaadata, kuidas tuled siinseal kustuvad ja süttivad, mõned kollased, mõned valged, mõned päris vaevuaimatavad, kuidas valguse järgi võib aimata koristaja liikumist ühest toast teise, aegajalt ilmuvad valgusesse siluetid.. seda kõike pole korraga.
ma olen seisma jäänud ja hoian kotisangast kõvasti kinni, nagu keegi tahaks seda mult ära tirida. ma ei pane tähele, mida teevad teised inimesed tänaval. kuulen, kuidas paugatab mõni autouks ja tajun, et ikka veel valitseb vaikus. ma pole üldse kindel, kas on möödunud sekund või minut, aeg venib ja ma loodan, et nurga taga on valgus olemas ja trammid käivad ja ma saan koju. ühtegi valguspeegeldust peale autotulede ei paista, valgusfoorid on kadunud pimedusse, aga see ei saa ju olla, et kogu linn on pime, see on siinse kvartali probleem, midagi juhtus lihtsalt siin piirkonnas.
hakkan ettevaatlikult liikuma, kuid 200 meetri pärast ristmikul on kõik suunad sama pimedad..
uusaasta-(jm.)lubadused
aastaid tagasi, veel enne bridgetjonesi kuulsust lubasin endale, et ma ei tee uusaastalubadusi. ja ma täidan seda. auhinnaks on, et aasta lõpus ei pea põdema täitmata lubaduste pärast.
/lubadustega on see jama, et neid peab ju pidama. sest lubadus ei ole mitte see, et täna annan, homme võtan. seega – kui ma pole enda ikka päris kindel, siis ma parem ei luba. võib ju väljendada end vähem lubavalt ka, mis jätab mulle natuke lahtiseid otsi ja veidi vähem kohustust.
miskipärast eeldan ma teistelt samasugust käitumist, ikka veel./
place de l’Hōtel de Ville
Pariis, august 2000. linnaõhk, tempo, ajalugu, soojus.
istume platsiservas, kusagile pole kiiret, linn elab oma lõunast elu.
seesama taevas on me kõigi kohal igal pool.
