pesu on ju vaja kuivatada ja kliima soodustab õues kuivatamist. isegi linnaõhus kuivatatud pesu on parem, kui toas kuivatatud (imho). aga kui meil oleks niimoodi linnas akna taga, siis vist normaalseks ei peetaks.
seal oli see tavaline vaatepilt. ka uuslinnajagudes. hommikul visati väja ja siesta ajal või õhtul korjati ära.
tänaöised paar meeldejäänud unenägu (mida ma siinkohal ümber jutustama ei hakka – need on ehk natuke liiga isiklikud) viitasid kõik ühes suunas.
aga ma ei tea mis sellest kasu on.
ma ei taha nendele asjadele mõeldagi. miks küll uni toob üles seda, mida tahaks ise hoopis unustada?
üks ürgvana hea pilt tänase väsitava tööpäeva õhtusse.
***
esimene: Sitsi säästumarket, kell 9 hommikul. uks avatakse paar minutit hiljem, siis on ukse taga juba päris hea rahvamass. lähen sisse siis, kui suur mass on juba läinud. aga esimese vahe ummistavad tüübid, kes ostavad 2l pilsnereid. mitte üks, vaid ikka kohe mitu. väga palju need tüübid ei haisenudki, ainult natuke. jutt käib ikka hommikust jah.
***
teine: eriarstidele aja broneerimine. oeh. ma olen niigi jäänud ühe arstiga umbes pool aastat ja teisega paar kuud hiljemaks, kui ideaalne oleks. paar korda olen proovinud helistada ka, et aega saada, aga kunagi ei ole. kaks kuud ette siis. töö juurest ma sellele lühinumbrile helistada ei saa – jaam lihtsalt keeldub ühendamast. variant oleks hakata pommitama kell 7.15, kui nad alsutavad päeva, aga esimene tund on liinile saamine päris hea juhus. näiteks mobla pealt seal ooteliinil istuda küll ei tahaks. ühesõnaga, see helistamine ja aja saamine on üsna müstiline protsess, mis nõuab kaugelt liiga palju energiat.
täna sain ühe arstiga asja ühele poole siiski, kui ütlesin, et ma pidin juba pool aastat tagasi kontrollis olema, kuna viimati oli mingi muutus sees analüüsis ja siis leiti mulle mingi aeg. aprilli lõppu (vaata kalendrit praegu. jah. sa näed õigesti!). teisele arstile ei saanudki, sest ta ‘puhkab aprilli lõpus’. just nii mulle öeldigi. millega anti muidugi mõista, et minust on ääretult rumal oodata, et ma saaks aja varasemaks. no näiteks nädala jooksul, nagu normaalne tunduks.
kõige lihtsam on selle peale öelda, et mine siis erakliinikusse ja maksa. no nagu ma hambaarstil maksan. aga. minu pealt makstakse just nimelt sellele süsteemile raha, mis peaks olema umbes 21% mu netopalgast (sotsmaksust 13% eksole?). ma ei saa valida, et seda makstaks kusagile erakindlustusele, mille läbi ma saaks kusagil erakliinikus odavamalt hakkama. ja mu sissetulekud ei võimalda kahjuks iga asja peale erakate vahelt sebida. pealegi olen ma suutnud omale leida arstid, kelledega ma olen rahul ja saan suhelda ja kes ei ole kõik mitte erasfääris tegevad. lisaks on üks nendest spetisalistidest sellise ala peal, millega kitsas liinis tegeleb Tallinnas kaks inimest. nii et..
***
hurraa, just praegu tegin ebays suurima pakkumise ühele korralikule ingliskeelsele keskkonnaraamatule. suhteliselt tühise hinnaga saan, isegi koos postikuludega – eriti võrreldes amazoniga. jess!
ma ei tea, kas tohib ühel päeva nii palju kirjutada .. (ausõna, mul on reaalne elu ka) .. aga ma ei saa üle ega ümber artiklist, kus püütakse võrrelda kooli- ja vanglatoitu.
idee on hea. midagi tuleb välja ka. aga mingitpidi on nagu poolik. st ma näen, et ilmselt on vanglasöök kohati korralikum ja kontrollitum kui koolis, aga see analüüs ei lähe nagu lõpuni välja.
tegelikult on see huvitav, et ühes kohas suudetakse kontrollida toiteväärtust ja eraldi gruppe teha ja teises eriti mitte. aga näe, jälle ei tule välja, miks see nii on ja miks koolitoitlustad ei suuda.
esimeseks lahenduseks tundub, et okei, teeme uue konkursi koolitoitlustamiseks ja ärgu need toitlustagu, kes seda korralikult ei tee. aga – kust neid paremaid võtta? sest koolitoiduga rikkaks ei saa. ma ei tea, kuidas on korraldatud vangide toitlustamise nö köögipool – ruumid, palgad jne; aga koolitoidu puhul ongi küsimus vist eelkõige selles, et väikese rahaga peab suutma palju. tore on, et riik maksab 10.- lõunast kinni – aga olgem realistid, selle raha eest süüa + muud maksud (üürid, elektrid, seadmed, palgad) katta ei ole küll võimalik. vähemalt mulle tundub nii.
on jutuks olnud, et ka omavalitsus peaks toetama – aga ega omavalitsuse rahakottki pole lõputu (mõnedel vist lausa vägagi õhuke).
mingi võrdlus on seal ka, mis väidab, et vangi toiduraha on 15.56-21.04 krooni päevas ja koolilõuna hind 13-15 krooni (sellel pildil, mida täissuuruses ei näe veebiversioonis). ehk siis vahet nagu polegi ju.
seda enam jääb küsimus, miks koolitoiduga (ja ka lasteaedadega) nii palju probleeme on?
* – peakiri laenatud Postimehe artiklilt
täna õhtul on plaanis kultuuriline tegevus lapsega. kõigepealt peaks minema raamatupoodi ja realiseerima tema sünnipäevakingiks saadud kinkekaardi ära ja siis lähme multifilmi esilinastusele. poiss pole kunagi kinos käinud, aga 12 minutit ei ole väga pikk aeg õnneks, selle peaks ikka vastu pidama.
vähemalt kinos saab täna käidud – vihje eilsele sissekandele 😉
ma olen hetkel hõivatud: tööga, blogi uuendamismõtete ja pluginate otsimisega (ja uute templeitide õppimisega), kooliga, veel ühe veebi kujundusliku poolega ja varsti lasteaeda minekuga..
lisaks on veel umbes x asja, millega võiks tegeleda. või peaks lausa.
ma tahaks: oma aega, kinno ja teatrisse minna, magada, lugeda, magada, veel reisida..
.. nägin kummalisi unenägusid.
üks oli selline, et olime kusagil reisil. oli nagu hiljutine barcelona, aga polnud ka. reisikaaslaseks oli teine sõbranna. asjad olid hotellis juba kokku pakitud, kui leidsin, et meil on ühes piirkonnas veel käimata – kusjuures mina olin seal nagu mingil eelneval reisil käinud. otsustasime siis minna. leidsime kaardilt peale pikka otsimist mingi bussi, mis seal läbi sõitis, mingi imelik siksakliin oli kohati ja pikk sirge ja see oli nagu mingi mäe otsas või mäekülje juures. alumine parempoolne nurk sellest piirkonnast oli mingi park ja et sinna saada lõuna poolt, kus me olime, tuli saada kuidagi üle raudtee.
läksime bussi peale, kusjuures peatuse leidmine ei olnud ka kerge, ja see sõitis raudtee alt läbi, aga me ei olnud päris kindlad, kas see on õige buss ja kus maha minna. mälu järgi pakkusin, et nüüd sõidame tükk aega otse, aga hakkas juba nagu neid siksakke tegema. vist. kusagil jäi nagu kummaliselt kauaks seisma ja me läksime maha. ümbrus oli kummaline ja mitte päris see, mis oleks pidanud, noh, mitte et reaalselt oleks pidanud (sest tegelikult maitea reaalselt sellist kohta üldse), vaid et unenäos nagu kohe oli tiba vale.
siis sattusime mingitmoodi kokku mingite inimestega, kes olid vist ka eestlased ja läksime mingipärast kusagile majja, kus käisime kõik avatud toad (korterid?) läbi ja tegime seal midagi oma puudritoosidega. meid oli nii 7-8 ja osad olid meessoost, aga kõikidel olid miskipärast puudritoosid ja me nagu märgistasime midagi nendega. ei, mitte puudrit maha pudistades, ma ei mälta seda detaili nii täpselt ja no unes ongi segaseid asju ka ju. aga siis korraga sattus keegi meile peale või midagi, igatahes oli korraga mingi tädike ja kõik teised elanikud või asukad seal liikvel, me olime lõksus, kinni peetud ja nad tegid meiega mingeid DNA ja muid teste (bioloogiatunni mõju?). igaljuhul nõuti me kõigi käest meie puudritoosid ja uuriti, miks me sinna tungisime ja niimoodi tegime.
mulle tehti mingi individuaalne asi ka, kõigile vist. igatahes pandi mind selili sellisele protseduurilauale, pidin ühe käe viima üles ja mu rinnale pandi nagu mingi tullpadi, mis pidi midagi tegema. see oli soe ja toimud nagu mingi venitus ja oligi kõik.
vaatasin koguaeg närviliselt kella ja püüdsin seletada, et me jääme kohe lennukist maha ja me peame ära minema, ise olin kogu aeg mures, et väljumisaja muutmine maksab ju ja et mul pole raha ja et laps ootab mind kodus. pealegi ei olnud me midagi läbustanud, rikkunud, varastanud, oma meelest tegime lihtsalt nalja. aga see ei huvitanud kedagi. politseid nagu ei kutsutudki..
ja edasi ma ei mäleta. ilmselt tuli mingi unepaus või ma keerasin end ise ebameeldivast unest teise külje peale ära. see polnud otseselt õudukas ega mulle ei tehtud kuidagi haiget või midagi, aga see oli alguses peale selline natuke häiriv ja ärritav unenägu, mis jäi kuidagi kummaliselt hästi meelde.
unenägude seletused mind ei huvita. pigem juurdlen selle üle kunagi niisama.
