kuidagi kahju oli täna poissi aeda viia ja jätta. neid oli seal maja peale kokku nii vähe, et täpselt üks rühm oli lahti. aga mis teha, kui ma pean täna tööl olema. üksi pealegi.
ah, vähemalt nad istusid hommikul, sõimest kuuesteni, kenasti põrandal ja kuulasid juttu, mida kasvataja neile rääkis. saame hakkama 🙂
argikiun mode on
eile imetlesin kaubamajas inimeste harukordset taiplikkust ja lugemisvõimet. ma olen ammu tähele pannud, et meil miskipärast ei kipu ekspresskassa-süsteemid töötama. ikka minnakse sinna rohkema arvu toodetega kui kirjas on. paljudes kohtades on minu meelest selletõttu see süsteem ka ära kaotatud. no nüüd Kaubamajas on jälle eksole ja arvake, kas seal sabas olid ka inimesed kaupa täis ostukärudega? muidugi olid. ma sain oma lubatud 5 tootega kõrvalkassas ka kiiremini. tegelikult, oleks see minu teha, ma oleksin karm ja suunaksin rohkemate toodetega inimesed teistesse kassadesse. tegelikult ka. muidu ei tule sellest mitte iial midagi välja.
kooli õppemaksuga, mille ma vaidlustasin, sain lõpuks selle tulemuse, millega ma rahul olen. ainult et, lähtudes kogu sellest avalikustatud hinnast (mille leidmine TÜ lehelt ei ole üldse kuigi lihtne, ka otsingut kasutades), ei saa ma ikkagi aru, kuidas see lõpphind kujuneb. ausalt öelda tunnen ma, et tahaks natuke tarbijakaitsega ka seda arutada. selline käitumine pole päris korrektne minu meelest, nagu ma nüüd sealt koolist saanud olen. ja nad on kümme aastat seda kooli juba teinud. äkki olen mina lihtsalt liiga nõudlik?