mul on kuidagi juhtunud, et perearst ongi selline perearst. õde ka. ma ei käigi seal väga tihti, aga näe, minu arsti õde teretas mind eile trollis ja rääkis sedagi, et ema haigusleht lõpetati ära. ehk ma siis ei hakanud üle helistama, kas ta poisi jõulupeole tuleb. loogiline, et ei tule, kui järgmine päev jälle tööle minna vaja.
eileõhtul panin oma imeliku enesetunde tiheda päeva süüks. hommikul lasteaia personalile kaartide tegemine koos paari teise emaga, siis kiirelt end kenaks teha ja aia peole, et seal sedapuhku teha ka käsi videoga valgeks fotode vahele.
aga see, et see täna peaaegu surmtõveks osutund on, ei sobi mitte. nädalajagu oleks võinud see viiruseuss kannatada küll, siis oleks üritused kõik läbi olnud ja oleks aega haige olla. aga paistab, et mu organism arvab midagi muud. jama, no tõesti.
mu tänase tööpäeva varudesse kuulub värske citrosept (nagunii kodus saab kohe otsa) ja hulk apelsinimahla selle manustamiseks.