ma tean, et virisemine pole tore, ega halamine, ega seletamine, kuidas midagi ei taha-jaksa teha. no aga vahel on just nii, et kuidagi ei suuda midagi teha, sunnin ja sunnin end takka, lõpuks on käes aeg, mil valikut enam ei ole.
ja siis võtan kätte ja teen suurema või väiksema vaevaga ära. ja tunnen, et ma olen ikka vahel täitsa tubli. teen omale mõttes pai ja nurun natuke kiitust teistelt ka.
natuke tunnustust kulub igasse päeva ära 🙂