täna öösel vilksas mu unest läbi üks inimene minevikust. täiesti ootamatult. noh, nagu unenäos ikka võib juhtuda. korraga ta oli keset mu und ja ma tundsin, et mu aastaid vastuseta jäänud küsimused saavad lõpuks ometi vastuse. kohe-kohe.. ja juba ta kaduski, ma jäin totralt oma unenäkku edasi. rohkem ma ei mäleta.
hommikul lugesin ma kohvi kõrvale üht huvitavat dialoogi. nagu ma oleksin juba enne magamajäämist seda lugenud. teemasse-teemasse. liigagi. üks kallistus siinkohal sõbrale teele.
alateadvus hoomab rohkem kui ma aiman.