hommikul tegin äkkpõike ema juurest töölt läbi. hüppasin trammist maha peaaegu viimasel hetkel.
ma pole päris ammu vanematele korralikult külla jõudnud. ameeriklane, kool, haigused, kehvad ilmad (mil ei taha lapsega trammi-bussiga seigelda). hea on vahel nendega rääkida. palju jääb rääkimata ka, aga kunagi ei saagi rääkida kõike. mul on natuke kahjugi, et ma ei suuda nii mõndagi olulist vanematele rääkida. kusagilt lööb miskit ette ja nii paljutki minu elust jääb neile teadmata.
eks ma jään nende suhtes end küll alati lapsena tundma. ma ei ole olnud mingi hullult vastuvaidlev laps, kes oma tahtmise peale jätab. pigem olen olnud seesmiselt arg laps, kes kuulab päris hästi, mida vanemad talle räägivad. no muidugi mitte alati ja muidugi elan ma nüüd oma elu – aga nende arvamus läheb mulle vägagi korda ja ilmselt on nemad ühed vähestest, kes suudavad mind väga sügavalt haavata. muidugi on see pärit minu seest ja muidugi ei kasuta nad seda kuidagi ära. ma arvan, et tihti nad ei aimagi, kuidas ma tunnen. või siis aimavad, aga ei näita välja. emasüda tunneb rohkem, kui laps aimata oskab (omast kogemusest õpin seda nüüd).
igatahes arutasime mingeid asju, vahele nipet-näpet siit-sealt. lihtsalt hea oli.
kui ma kurtsin oma eilset hullu peavalu, andis ema mulle ühe šokolaadi kaasa. see hommikune paarkümmend minutit läks küll kiirelt. aitäh, emme 🙂