Öödega on ikka ja jälle nii, nagu on. Mingid asjad kaovad Öös, mingid muunduvad, mingid lähevad halliks ja kaotavad ennast. Umbes nagu mina?
Ma olen alati otsinud Suurt Vankrit ja selle järgi Väikest. Öödes, tähistaevaga Öödes. Üksi või käsi kellelgi käes. Lapsena oli see ema. Esimene. Me tulime saunast, oli talveõhtu ja Suur Vanker oli viimasel kahesajal meetril otse vastu mind taevas. Viimast mäletan ma ka. Lapike taevast ja palju soojust. Liiga tihti on see olnud üksi. Kössitades kusagil ja vahtides taevasse, Öösse, otsides neid paari tähtkuju, mida ma tunnen.
Linnas ei näegi rohkem.
Tähed on põgenenud maale. Öösse linnast väljas. Seal on neid korraga terve taevas täis, sügavale-sügavale ja hooman nende lõpmatust. Kunagi tundsin ma end väiksena nende kõrval. Nüüd ma tunnen end lihtsale sellena, kes ma olen. Sest ma olen. Isegi kui ma kaon Öös.
Ja Öö on ja tähed on. Minu soovid. Need Ööd, mida ma ootan. Mil on rahu.