lisaks muudele asjadele öeldi eile mulle taaskord seda, et blogis püüan ma jätta endast teist muljet kui ma tegelikult olen. malbemat, leebemat, paremat ja osasid asju maha salates.
bhh!
ma ei püüa siin kuigi teadlikult mingit rolli mängida. kõik, mis siin kirjas on, on ju ometi osake minust. imelik oleks oodata siit mingit tervikpilti või täielikku infot mu eluolu kohta. seda enam, et ma tean, kui palju tuttavaid ja lähedasi seda blogi loeb. ma ei saa ennast lõpuni avada. ei tunne vajadustki seda just siin teha.
teen aga siinkohal siis avalduse, et jah, ma olen ka õel, vastik, virisen ja nähvan. oskan seda kõike ka pikemas perioodis. lisaks oskan suurepäraselt haiget teha. enamasti mitte sihilikult. sest kui ma ei hooli, siis ma ei pruugi väga konkreetselt mõelda, et ma võin haiget teha. ja kui ma käitun ise hoolimatult, siis ma ei hooligi. no lõppude lõpuks olen ma ka lihtsalt inimene oma vigadega ja mind ei saa vägisi muuta. bitch, kui soovite.
ja et oma isiklikku elu näitan ma siin just nii palju kui soovin.
ning ma ei talu, kui minust üritatakse üle sõita, blufitakse või püütakse selgeks teha, et ma ei tea midagi. selle peale polegi midagi oodata. ja natuke võiks kuulata ka seda, mis ma räägin. oleks lihtsam.