soe sügisene päike paistab läbi päikesprillide. tahaks panna silmad kinni, jääda seisma ja keerutada klappidest tuleva muusika rütmis vaikse tuule käes. hetke pärast lööb piduri peale, nii ei tehta keset päeva kesklinnas ometigi! ümberringi kõrguvad peeglklaasidega hooned, sõidavad autod, mu all on sillutatud kõnnitee. ometigi on see ju sobiv koht?
naeratust oma näolt ja rütmi puusadest ei saa ma ometigi maha. päike ajab nurruma.