tegelikult ka. ilm on ilus, mustikas põllus, võrtsjärv ja mustjärv siinsamas, liiklusmüra pole, ööd on siin pimedad. vabalt võib tulla. koer tahab mängijaid ka. ja tööd on ka mida teha 😉 kasse ja lapsi jagub samuti.
sel aastal isegi mobla levib. ja kaart on seal eelmise sissekande lingil. onju 🙂
Kuu: august 2006
ära
lõpuks saab liikuma. kes tahab, läheb sinna lehele, helistab ette ja tuleb ka. kui telk ja natuke süüa kaasas, on ruumi lahedalt. kes tahab niisama marju osta, mailigu või helistagu ka.
lõpus on alati vaikus
Ma peaksin alustama algusest. Ma lihtsalt ei tea, kus see on. Kas seal, kui ta sõitis minust mööda ja tundis ära ja hiljem mõtles, mis oli teistmoodi – mu pikkadest juustest oli saanud imelühike poisipea? Või siis, kui õhtusel kohvijoomisel üllatas ta mind üksiku lilleõiega? Või siis, kui peale pikka lõunat süüvisime me veel õhtulgi teineteise silmadesse? Või siis kui ta ajas mu jälgi mööda internetti, et leida oma võimalus?
Ma ei tea. Algusega on raskem kui lõpuga. Algus on alati kusagil kaugemal. Algus on kusagil ammu enne algust. Lõpp on sealsamas, me lihtsalt ei näe seda. Lõpp on ju alati juba koos algusega, olgu siis milline tahes. Ka see, kui pole lõppu, on koos algusega. Mingi lõpp on alati, siiski. Aeg pole veel valmis selleks, et seda näha.
Kusagil seal vahel on need sõidud mere äärde, jalutamised läbi öise linna, õhtused lebamised jahedas korteris, veel lilli, kallistused peatustes. Ta käed ja juuksed ja mu nina vastu ta kaela. Sõnumid ja telefonikõned. Ajatud hetked, kiirelt mööduvad hetked koos, lõputult venivad ootamise hetked. Hetked, mil kumbki tahab olla endast parem. Hetked, mil viskad vaid vihaseid leeke teise suunas.
Aga lõpus on alati vaikus. Ma olen üksi, ma ei näe ega kuule ega ei hinga, ma libisen läbi valge vaikuse, lõputu tunnel, lõputu helendus, ma ei tea kaua ma seal olen, ma ei tea kuhu ma jõuan, ma ei taha kusagile jõuda, aga ometi lõpeb see ükskord, ma kukun maha ja püüan tabada hetke ja kohta. Ma olen maandunud jalgadele, taas kord.
Vaikus jääb. Ükskord murrab midagi sellest jälle läbi.
Simply Red
kontsert oli täitsa äge. tükk aega oli tunne, et need laulud, eelkõige millede pärast mina läksin, ei tulegi. siiski, ‘Something Got Me Started’ oli põhiosa viimane laul. ja siis nad läksid ära ja tükk aega oli tunne, et enam ei tulegi. ma ei mäleta, millal viimati sai kedagi nii kaua tagasi kutsutud. ja siis tuli muidugi ‘Stars’, nagu ma üsna kindel oli ja siis ka ‘Fairground’. wow! kuni lisapaladeni olin viisakalt istunud ja istudes tantsinud, siis lisalugude ajaks sai end püsti aetud. tõesti. tegelikult sai nad teinegi kord tagasi kutsutud veel. niiet, sain vähemalt need kätte, mida ma eriti tahtsin.
ja Hucknall oli täitsa äge. elas laval kenasti, laulis minu jaoks piisavalt hästi ja oli ehe. muusika läks ka vahepeal pisut jämmiks ära mõnusalt. igatahes, oli seda väärt.
Fairground
Driving down an endless road
Taking friends or moving alone
Pleasure at the fairground on the way
Its always friends that feel so good
Lets make amends like all good men should
Pleasure at the fairground on the way
Walk around be free and roam
Theres always someone leaving alone
Pleasure at the fairground on the way
And I love the thought of coming home to you
Even if I know we cant make it
I love the thought of giving hope to you
Just a little ray of light shining through
Love can bend and breathe alone
Until the end it finds you a home
Dont care what the people may say
Its always friends that feel so good
Lets make amends like all good men should
Pleasure at the fairground on the way
And I love the thought of coming home to you
Even if I know we cant make it
I love the thought of giving hope to you
Just a little ray of light shining through
viimne enne puhkust
põhimõtteliselt on täna umbes hullumaja. tööd muudkui tilgub juurde, mustikad tahavad jagamist ja mõned oma asjad enne puhkust sirgu saada. jees. vähemalt on hiljem oodata kui mitte tempo vähenemist, siis selle jagunemist muudele asjadele. õhtul kontsert ka.
august
vinge punane täiskuu ja vines linn. isegi ei aima, et suitsujäänused. rahvast nagu murdu ja soe öö. august on mõnus.
tahan Marjasoosse
nädala lõpust ehk saabki 🙂
loodus ei salli tühja kohta
et kui tekib oht, et on kaks vaba õhtut järjest, siis esimesel päeval helistab kiviviskekaugusel elav sõbranna ja kurdab, et tuli maalt linna ja tal on just üks pudel veini vaja ära juua ning teiseks õhtuks kutsuvad kaks järgmist sõbrannat sellele tüdrukute kõrtsuõhtule, millest ma viimane kord Hiiumaal olles kõrvale viilisin. nemad nimelt ei olnud Hiiumaal. ma loodan, et meie ühised tuttavad mehed ei luksu väga 🙂
tööst tingituna on mu laual korraga Kroonika, Just ja Cosmpolitan ja ma tunnen, kuidas mu juuksed hakkava blondiks muutuma. viin need teisele lauale igaks juhuks.