vahel on nii tore rääkida mõne noore optimistliku inimesega, kelle jaoks on muru roheline, maailm väike ja igavene armastus olemas. siiras ja vahetu olemine. usaldus inimestesse olemas, stiilis et 99% inimesi on head ja mõistvad.. oma eesmärgi nimel nõus tegema peaaegu kõike eetika ja moraali piiresse jäävat. natuke kogenematu ka, aga see-eest rasvase rinnaga. ja siis jääd mõttesse, et kumb ongi parem: kas selline siirus ja kohatine süütus 20ndate alguspoolel või siis selline ettevaatlikum lähenemine vanemas eas. või et kas neid peaks üldse vastandama? sest ilma selle esimesta ei tule teist ja natuke siirast ning uudishimulikku optimisti jääb ju alati sisse peitu 🙂
ma muide mäletan väga hästi, kui ma ise samasugune olin ja kuidas lootsin, et kusagil on ikka keegi, kes oskab konkreetseid soovitusi jagada. nüüd mõistan, miks ma neid kunagi ei saanud 😉
ma püüdsin meenutada, millal ma viimati käisin sellise peenema kontsaga kõrge kingaga. ei tulnudki kohe meelde. ikka on kas laiem konts või täistald. igatahes vahepeal kippusin klammerduma oma käekoti külge, nagu Melker Tjorveni soovitusel ahjuroobi külge – et kinni hoida 🙂