Päev: 6. juuli 2006

tänases postimehes on lugu noorte tööpuudusest, juhtkiri on ka samal teemal.
olgem ausad, jälgides neid mingeid küsitlusi või statistikat, mis aegajalt meediast läbi jookseb, olen ma ammu imestanud noorte, äsja gümnaasiumi või kõrgkooli lõpetanute palgasoovide üle. tähendab, ma saan aru, need on summad, millega elaks suhteliselt muretult ära – ainult et sellised palgad ei ole meil just väga reaalsed. 2005 aasta eesti keskmine brutopalk oli veidi peale kaheksa tuhande krooni. noored tahavad kümme tuhat netos. see teeb tööandja kuludeks koos kõigi maksudega peaaegu 17 tuhat krooni. polegi väga väike summa.
veel: teadaolevalt on mingi väike hulk neid, kes saavad üsna suurt palka, mingi hulk neid, kes saavad sellist ‘normaalset’ palka (umbes nagu need noored tahavad ja veidi rohkem) ja päris palju neid, kes saavad alla selle keskmise palga. see lihtsalt on nii, meeldib või ei meeldi. raha pole asi, mida saab suvaliselt ja vastavalt vajadusele juurde trükkida. ma arvan, et kui meil oleks rohkem reaalset tootmist riigis, siis oleks ka ‘raha rohkem’. aga ma pole majandusinimene ja ei tea täpselt neid nüansse. ja tootmisse ei taha ju ometigi keegi minna.
selge on see, et kõik ei saa olla selle ‘normaalse’ palga peal. alati on neid, kes saavad vähem raha (sest osa erialasid, töökohti vms on sellised ja nt müüjaid on ka väga vaja) ja alati on neid, kes saavad rohkem (enamikel juhtudel kaasneb sellega ka suurem vastutus, kogemus, haridus – aga need pole nii üheses seoses päris alatii).
tegelikult on ju normaalne alustada madalamalt ja liikuda edasi vastavalt võimalustele ja võimetele.
ilmselt peaks ka kaduma mentaliteet, et kõrgkool ongi umbes samasugune asi nagu kesktase – et kui seal käinud pole, siis nagu polekski inimene. kutseharidus on tegelikult palju praktilisem ja saab ettekujutuse tehtavast kätte, mitte pole tegu huupi eriala valikuga. aga see on juba teine jutt ja selle kohta on teine artikkel. seotud selle teemaga on see siiski minu meelest.
teine silmahakanud teema on lasteiateema, mis ikka aegajalt jälle tuleb. tegelikult on see kogu aeg. ma mõtlen juba aastaid, et miks ei saa meie vinges e-riigis tehtud ühist andmebaasi lasteaedade jaoks? mingi baas selle kohta on vist olemas, et kes kus aias sees on, aga ootelolekute kohta mitte. ega see kohti juurde ei tekita, aga siis poleks need järjekorrad ehk nii pikad lihtsalt? sest tõesti, paljud on mitmes kohas kirjas, see teeb järjekorra näiliselt pikaks, järgmine tuleb panema, kuuleb, et on mitmekümne mitmes, paneb ka veel kolme kohta ja nii edasi ja nii edasi, ahelana.
muide seoses lasteaedadega huvitab mind ka see, et koolitoit on tasuta, aga aiatoit? no kasvõi üks söögikord? et koolis käivad kõik lapsed ja aias ei käi ja kodulaste toitu ei kompenseerita? see on sama teema, mis enamike hüvitistega muidugi. aga natuke on nagu põhimõttes asi.. või?
ma pole nendel arutletud teemadel mingi spetsialist ega tegija, lihtsalt arvasin. täiendused teadjamatelt on vägagi lubatud 🙂