põgeneb unenägude sekka
& naeratab
läinud lumede järel
haarab kõrtest & lehtdest
tema meloodia & sõnad &
laul
libiseb & kukub & tõuseb jälle
tirib maski näolt &
lontsib koju
muusika: The CineMatic Orchestra – Dawn
Kuu: mai 2006
enesepiitsutamine
aegajalt mulle tundub, et mõni mu foto on isegi päris talutav.
siis aga annab sõbranna mulle lingi sellisele lehele, ma klikkan linke ja tekib tunne, et ma võin kaamera ära visata või lapsele mängida anda.
lohutan end sellega, et foto pole siiski mu töö, vaid hobi, millega küll vahel natuke teenida õnnestub.
Foto: Jan Willem Scholten
kohvitassi kõrval
ma mõtlen juba .. eee…. 5ndat kevadet (lugesin näppude peal kokku), et magamistuppa oleks vaja pimendavat rulood või kardinaid. lisaks ribidele. sest hommik tungib tuppa ja laps tõuseb külje keeramise asemel üles. täiesti absurdsetel aegadel minu jaoks (see, et paljud tõusevadki sellistel aegadel, sõltub ju nende päevarütmist).
nojah, aga nagu ikka – seekord läksid kingad katki ja raha kadus sinna auku. sel kuul pole nö haltuurasid* ka ette näha.
tänane ilm paistab tulevat vähemalt samasugune nagu eile. no ei oska kevadel end sobivalt riidesse panna. last ka mitte.
aga vähemalt pole külm ega porine 😉
* – nö seetõttu, et haltuura peaks olema täiseti must värk. mul on enamasti ikka lepinguga.
hambaarstineljapäev
miks hammas peab valutama mitu tundi peale arstilkäiku? kas on see matriitsist või ta lihtsalt ei taha harjuda, et on nüüd teistsugune kui enne? hea, et ma veel süsti ei lasknud teha, muidu oleks pool nägu lihtsalt olemata vist.
ja üleüldse on tunne et .. ah, aitab küll tööl istumisest. homme tuleb jälle nagunii linna tulla ja siis juba tööle ka ju. asendama selle nädala tava-vaba-päeva (lisa-vaba-päev oli ju nagunii) paari lühema tööpäevaga 🙂
ja mul on täna üle poole päeva läbi nagunii, poiss ärkas 6.48.
siuke igapäevasem sissekanne, et Rehepapil lihtsam oleks 🙂
ping-pong
täpi eilse i peale pani see kummaline vestlus.
tegelikult see üllatas, et ta minuga rääkima tuli. tõesti, ma arvasin, et parimal juhul mind lihtsalt ei ignoreerita. seekord läks mööda. ma arvan, et viimati me rääkisime rohkem kui 5a tagasi.
veeretame repliike, küllap me mõlemad umbes aimame, mis teiselt poolt tuleb. eiei, mitte fakte, aga toone. vahele mõni libe smaili, mis ei suuda siiski varjutada kerget irooniat ja sarkasmi. kirbehapukad mälestused. tuimalt arutame asju, mis olid. nagu sa ütlesid, justkui pensiokad rääkimas 63nda suvest. yeah. right baby. you’re so sweet.
ma saan veel kinnitust, et ma oskan tekitada rohkem segadust, kui ma ise ette kujutan. aga ma ei palu sult mitte kõige pärast vabandust. minu poolt vaadatuna on nii mõnigi asi läinud õigesse kohta. sest see polnud ka mulle nii valutu, nagu sa arvata võisid. mütoloogiline kangelane.
aga me loobime palli edasi üksteisele, hopsti, me mäletame veel, kuidas seda püüda. isegi kui me teeskleme seda. oo, ma mäletan seda aastate tagant. kogu selle vaikse irooniaga. ma pole alati osanud seda õigesti lugeda.
võibolla see kõik polegi siiski nii tuim, kui välja paistab. aga ma ei juurdle selle üle. võibolla on mõnigi asi tõsisem, kui välja paistab. ma ei juurdle selle üle ka.
ma tean, et siis ma olin elus ja tahtsin veel. karm tõdemus, millega mul pole midagi peale hakata.
ütlemata
Ma tahaksin talle öelda, et …
Aga ma ei saa. Realist mu sees tirib mind kiiresti kahele jalale ja ütleb, et sellest tuleks hetkel ainult probleeme juurde. Ma tean, et palju muutuks paremaks. Ma tean, et nii mõndagi muutuks halvemaks. Siiski, kõik on suhteline ja ma tean, et ma hetkel ei taha neid raskusi. Või siis et…
Ma ei võta ette paberit, kasvõi mõtteski, ega hakka sinna panema kirja plusse ja miinuseid. Ma ei teagi, kumba rohkem saaks. Ma ei teagi, kumba tulemust ma tegelikult ootaksin. Ma ei tahagi seda niimoodi arvestada.
Ma tean, mida ma siiski tahan. Ma arvan, et ma tean. Sest tegelikult ma ei tea nagunii kõiki asju, mida see kaasa tuua võib.
Aga ma ei saa seda hetkel hetkel naguni.
… sest ma pole üksi.
… sest see mõjutab liiga paljusid.
Mul pole julgust.