pool päeva veensin last, et võiks ikka õue minna, et on enamvähem soe ja kena ilm. aga ei, oli tarvis teha seda, teist ja kolmandat. lõpuks, kui ma juba käega lõin ja otsustasin rattaga kiire ringi teha, oli ta nõus.
vihma hakkas sadama siis, kui me olime rannahoone juures. nagu ma arvasingi, kodust kõige kaugemas punktis.
aga tore on see, et külas olles on ta nõus minema kohe täitsa eemale mängima, lausa teisele korrusele ja mina saan jääda kohvitassi juurde lobisema. võttis aega 4 aastat, aga lõpuks ometi 🙂