eileõhtune teatrielamus oli Võimas. ma keeldun seda panemast selle arvele, et ma pole ammu nö Päris Teatrisse sattunud (tjah, lapse-aastate kirja läheb ainult paar vabaõhuetendust. kuigi ‘Südamete murdumise maja’ siiski vist klassifitseerub pigem Päris Teatrina.. või?).
igal juhul ma natuke kartsin seda Tõde ja Õigust, kunagi ammu sai loetud ja mälestused on tuhmid ja tumedad. peale tükki tekkis tunne, et nüüd oleks ehk siiski paras aeg seda taaskord lugeda, kui omal juba piisavalt elukogemust selja taga.
ma tundsin, et ma suudan Mõista. või kui mitte alati päriselt Mõista, siis küllaltki palju Aru Saada. rohkem, kui oleksin suutnud aastat 10 tagasi. ja kuigi seal oli hetki, mil ma oleksin tahtnud karjuda mõnele tegelasele, et ‘kuidas sa niimoodi saad!?!’, oli tegelikult ka nende taga see Mõistmine, et nagunii ei suuda alati aru saada, miks inimesed teevad ja on. nagu nad on (ja taga kumamas ikkagi see, et Elu rajad on kummalised ja olen minagi teinud asju, mida ma .. Enam ei Mõista, ning küllap teen veel nii mõndagi, mida ma Veel ei Mõista).
rütm, selles etenduses oli ka mõjuv rütm. esimese vaatuse teatav kergus muutumas samm-sammult rusuvamaks, tõsised hetked lahendataud võtmes, mis mingi hetk nagu ajaks naerma, et samas tunda, et see oli vale koht..
ilmselt on selle etenduse puhul tavaline, et lõpus ei taha aplaus kuidagi ära lõppeda, rahvas seisab püsti ja Nüganengi lavale kutsutakse.
aitäh BC-le, kes sisuliselt mind sinna etendusele vedas 🙂
P.S. mul tekkis vajadus minna täna vanaema hauale. eile, etenduse mingil hetkel.
Kuu: aprill 2006
istun tööl ja..
linna tagasi saabumine on alati kuidagi väsitav, kuigi keskeltläbi magan ma koolis olles ilmselt rohkem kui kodus.
igal juhul alati, kui lõpuks koju jõuan (türi-tallinn-pood-laps), siis on laip olla. vahel kukun juba kell 9 ära.
unenägusid ei mäleta, kuigi nad olid. mingid muud kummalised asjad olid ka. poiss ägises vahepeal ja otsis oma jänkut taga, lõpuks kamandasin ta potile ja peale seda oli rahulikum.
hommikul lasteaeda sõites meenus, et mu id-pilet on läbi. ostsin putkast üksikpileti ja nüüd uue kvartalikaardi. hea muretu jälle tükk aega.
hoolimata kahest tassist kohvist on tunne, et lõunaund oleks vaja. täna ei saa jalgu ka lauale visata, seelikuga oleks see veidi kummaline. pole viga, õhtuseks uneajaks on uni läinud. nagu alati.
tee pool, aga..
kodustest füüsikaülesannetest tegin ise ära umbes pooled, üks nendest polnud kohe päris kindlasti õigesti lahendatud ka.
eile õhtul – täna hommikul kirjutati töid umbes paari tudengi tehtud tööde pealt ümber. võtsin ka ette, koos konspektiga, kirjutasin ära oma ülesanded, paar tükki veel, millest aru sai ja.. mingi hulk jäi tegemata. sest ma ei suutnud tuimalt maha kirjutada, mõtlemata, kust midagi tuleb. ning mingist hulgast lahendustest ma ei saanud lihtsalt aru. seal puudusid seosed nii meie konspektiga kui nende käsiraamatutega, mis mul olemas on. sest need, mis ma ikkagi võtsin tehtud töö pealt, ei kirjutanud ma ju ka lihtsalt maha, vaid tegin muutuseid sisse (no seal oli mõni asi kuidagi seosetu või igatahes ma suutsin teistmoodi seostada).
täitsa totter, onju? see peab ikka mingi kiiks olema, mis ei lase lihtsalt niimoodi teha. teeb elu keerulisemaks ju?
/ma ei nori kiitust, ausõna. ma juurdlen, et mis pagan see ikkagi on, et ma ei pannud tuimalt kõike lihtsalt kirja/