Kuu: veebruar 2006
maa tuleb täita autodega?
leidsin oma postkastist maili, mis viis mind sellisele lingile.
brrr!
niisiis. meil on olemas statistika, kirjutatud on sellest näiteks siinl, kaarti olen ka näinud, aga hetkel ei leia (äkki oli ajalehes?).
hea küll, Tartu maantee pole tõesti mugav sõita ja väldin seda ise nii palju kui saab. aga.. aga.. autostame kogu eestimaa ära? suured maanteed, mitmetasandilised ristmikud, ühistranspordi vähenemine.. HALLOO!
ma ei saa aru, kas tõesti keegi (otsustajatest-määrajatest) ei mõtle sellele, et paneks prioriteediks number 1 ühistranspordi: et oleks korralik, käiks tihedalt, piletisüsteem läbimõeldud ja mugav. oleks projekt, et toetame tallinn-tartu kiirrongide liikluse tihendamist, siis osaleksin küll.
ah, lähen sõidan parem trammiga lapsele järgi ja kelgutame natuke. kurb küll, et see tramm pole selline, nagu pildil 😉
vastel
vastlailma on küll õnneks 🙂 kahjuks pole mul head pilti siia panna. aga küll jõuab teha.
tegelikult olin arvestanud, et olen täna kodus, keedan suppi ja kukeldan. aga läks nii, et pean tööl olema. hernesuppi seega ei saa (plaanis oli ju hommikul alles liha turult osta). kukliteks ostsin mingid suvalised kuklid ja vahukoore, kodus tekitan neist kokku vastlakuklid.
laps arvas, et täna võiks peale lasteaeda kelgutada küll. aeda minek oli ka kelguga 😉
saja, saja, lumeke
talv on järjekordselt ootamatult tulnud. kahju et kaamerat kaasas polnud, kesklinnaski oli sõiduteedel 10cm lund 🙂 aknast tehtud pilt pole see ja laps ei tahagi kelgutama minna :S
gunzdisaalis
ma tahtsin minna kunstinäitusele.
Merike Estna ‘Vihka ennast rõõmuga’ Tallinna Kunstihoone galeriis.
03.02.06-26.02.06,
suletud E,T, avatud 12-18.00
olin seal eelmisel kolmapäeval kella 14 paiku. uks oli kinni. katsusin ja lõgistasin ja ikka oli kinni. 5 minti pärast ka.
no ja nii läkski. nädalalõpp oli kiire ja ei jõudnud.
olevat tore näitus olnud (ja mitte morbiidne!).
nimetu
sa lähed & lähed & lähed
& mida ma saangi teha
& mida keegi saabki teha
need minemised on kui uni
mis paneb mind karjuma pimedasse öösse
et võpatades ärgata omaenda hääle peale
mida ma saangi su minekute vastu panna
mida ma peaksingi su minekute vastu panema
ühel hommikul
võtad sa mu sülle
& viid siit ära
igaveseks
aprill, 1992
hõrk kartulivorm juustuga
resteptikogust üks 3a tagune asi 🙂
Tervist. Volks eetris ja pakub neile, kes liha süüa ei täi.
Sõbralik segu.
1 kg kartuleid
pool liitrit piima
200 g eesti juustu
80 g võid
2-3 küslaküünt
1 muna
25 g purustet kreeka pähkleid
purustet musta pipart
soola
Kardulas lõigatakse imeõhukesteks ketasteks ja visatakse potti, segatakse sassi koos soola, pipra, pähklite ja poole osa riivitud juustuga. Siis lüüakse muna lahti ja raputatakse pääle ja siis piim ka ja segatakse jälle hästi läbi.
Keraamiline ahjunõu hõõrutakse kokku küslaga, määritakse seejärel võiga, potist kogu segu ahjunõusse, pääle riputada ülejäänud riivitud juust ja mõni tükike võid.
Ahi on enne kuumaks aetud ja 40-50 minti keskmises kuumuses on paras aeg küpsemiseks. Vein võiks olla ümmargune ja täidlane – nagu Rioja Crianza viinamarjast Hispaaniast näiteks.
Volks
pesu
pesu on ju vaja kuivatada ja kliima soodustab õues kuivatamist. isegi linnaõhus kuivatatud pesu on parem, kui toas kuivatatud (imho). aga kui meil oleks niimoodi linnas akna taga, siis vist normaalseks ei peetaks.
seal oli see tavaline vaatepilt. ka uuslinnajagudes. hommikul visati väja ja siesta ajal või õhtul korjati ära.
võtke mu unenäod..
tänaöised paar meeldejäänud unenägu (mida ma siinkohal ümber jutustama ei hakka – need on ehk natuke liiga isiklikud) viitasid kõik ühes suunas.
aga ma ei tea mis sellest kasu on.
ma ei taha nendele asjadele mõeldagi. miks küll uni toob üles seda, mida tahaks ise hoopis unustada?
unistus rannast
üks ürgvana hea pilt tänase väsitava tööpäeva õhtusse.