ma olen keset tänavat, kui valgus kaob. totaalselt ja kõik, ainult üksiku mööduva auto laternad valgustavad teed. aga muidu on pime. tänavad, majad – jah, need kontorid, hotellid, elamud ümberringi, mis on tavaliselt sellisel kellaajal valgustatud akendega üle külvatud; mulle meeldib vahel seista ja vaadata, kuidas tuled siinseal kustuvad ja süttivad, mõned kollased, mõned valged, mõned päris vaevuaimatavad, kuidas valguse järgi võib aimata koristaja liikumist ühest toast teise, aegajalt ilmuvad valgusesse siluetid.. seda kõike pole korraga.
ma olen seisma jäänud ja hoian kotisangast kõvasti kinni, nagu keegi tahaks seda mult ära tirida. ma ei pane tähele, mida teevad teised inimesed tänaval. kuulen, kuidas paugatab mõni autouks ja tajun, et ikka veel valitseb vaikus. ma pole üldse kindel, kas on möödunud sekund või minut, aeg venib ja ma loodan, et nurga taga on valgus olemas ja trammid käivad ja ma saan koju. ühtegi valguspeegeldust peale autotulede ei paista, valgusfoorid on kadunud pimedusse, aga see ei saa ju olla, et kogu linn on pime, see on siinse kvartali probleem, midagi juhtus lihtsalt siin piirkonnas.
hakkan ettevaatlikult liikuma, kuid 200 meetri pärast ristmikul on kõik suunad sama pimedad..
Kuu: jaanuar 2006
uusaasta-(jm.)lubadused
aastaid tagasi, veel enne bridgetjonesi kuulsust lubasin endale, et ma ei tee uusaastalubadusi. ja ma täidan seda. auhinnaks on, et aasta lõpus ei pea põdema täitmata lubaduste pärast.
/lubadustega on see jama, et neid peab ju pidama. sest lubadus ei ole mitte see, et täna annan, homme võtan. seega – kui ma pole enda ikka päris kindel, siis ma parem ei luba. võib ju väljendada end vähem lubavalt ka, mis jätab mulle natuke lahtiseid otsi ja veidi vähem kohustust.
miskipärast eeldan ma teistelt samasugust käitumist, ikka veel./
place de l’Hōtel de Ville
Pariis, august 2000. linnaõhk, tempo, ajalugu, soojus.
istume platsiservas, kusagile pole kiiret, linn elab oma lõunast elu.
seesama taevas on me kõigi kohal igal pool.
hajameelne
mul on täna mingi jama, eriti võtmetega. aga muidu ka selline lootusetult hajameelne olek, nagu oleks hommikukohvi asemel olnud .. maiteagi, paar pitsi punast veini?
hommikul tööle tulles avastasin, et mu kotis on mingid võtmed, mis oleks pidanud koju jätma. ähh.
postkastist lehed ära võtnud ja veel siit-sealt maja pealt mõned kokku korjanud, avastan kontoris korraga, et postkasti võtit pole. ei suuda tuvastada kusagilt. hiljem kolleeg saab selel turvamehe käest kätte, täiesti absurdsete seletustega selle leiukoha kohta – no see ei ole võimalik!
lõunale minnes unustasin uksekaardi + võtme kontorisse. noh, seda juhtub ikka. vähemalt telefoni ei unustanud, kuigi mul vedas ja Inimesed Ülaltpoolt lubasid mind lahkelt minu korrusel maha (ehk siis, ma olin sunnitud teisele korrusele jõudmiseks kasutama lifti, kuna terpikojast korrusekoridori ei saa ka ilma kaardita).
paljutõotav aastaalgus..
algusetühjus
ma pole nii tühjade riiulitega Stockmanni toiduosakonda veel näinudki.see nende niigi napp ja jama kulinaariariiul oli praktiliselt tühi (äkki täidetakse kuidagi paremini? :O), mingid muud valmispakendatud asjade riiulid samuti. täiesti uskumatu vaatepilt.
minu kõrval kulinaarialetis üritas üks kaaslastega läti või leedu keelt rääkiv onu järjekorranumbrita midagi osta ja tabasin veel selliseid inimesi. aah – 10-15a tagasi eestlased nt Helsingis 😉
mitmesegast, reisimisest ja fotost
vaatasin eile hommikul asjaolude sunnil ja natuke vabast tahtest oma vanu sisseskännitud pilte üle. muuhulgas ka ammuse (ehk viimase korralikuma välisreisi) Pariisi-reisi pilte.
niisiis – ma tahan reisima, väga, väga, väga! hetkel liigub selles suunas, et lähen ka.
aga kaasa peab võtma vist mõlemad kaamerad või maiteagi nüüd. filmil on oma võlu, lisaks töötab lainurk seal ees lainurgana – aga tassimine, tassimine!
ja ma ei tea, kas on piltide väärtus ajas ümber kujunenud või tegin ma tõesti aastat 5-6 tagasi paremaid pilte kui praegu? :O et jah, nagu Rehepapp allpool kommenteerib, et iga pilt on ‘oma laps’ – aga suhtumine neisse muutub ajaga. nostalgia?
/lühendatud mõtted/
20 minutit uut
peaaegu et liiga hilja tuli mõte võtta kaamera. käe pealt, läbi akna,suur iso, paarkümmend pilti. suht lootusetu üritus. ma olen ajaloos teinud paremaid ilutulestikupilte, aga olgu siis vähemalt ehtne värske aastavahetuse pilt..
Head Uut 🙂
