Päev: 26. jaanuar 2006

ma ärkasin täna unenäo ajal, kus ma tegin inglise keele eksamit.
eksam oli kummaline, polnud küsimused, vaid mingid sõnad paberil ja nende vahel tuli leida mingid õpitud grammatilised seosed. kusjuures unenäos tuli mingeid kummalisi seoseid pähe küll, mida reaalselt olla ei saa. rääkimata, et see on mingi olematu ja ilmselt toimimatu metooodika. isegi unes ma olin mõnevõrra jahmunud selle peale.
poiss ajas mind üles parajasti siis, kui meile räägiti, et peame ise oma töid ise hindama ja õppejõud hindab seda, kuidas keegi oma tööd hinnanud on 😛 issand-issand!
nojah, tegelikult mul ON homme inglise keele eksam. ma pole üldse kindel, kui hästi ma selle ära teen (läbi saan ikka), sest meie keeleõpe seisnes grammatikatestide tegemises (noh, igasugused lünktekstid jms) ja ma pole kunagi olnud teadlikus grammatikas kuigi tugev. mul on üldse kahtlane tunne, et keelt ei saa õppida läbi grammatika ja keeletunnetust ei saa läbi grammatikareeglite. tähendab, ilmselt on neid, kes saavad ka, aga minu kogemus näitab, et keelt õpib suheldes ja grammatikat õpib muuhulgas päris kenasti ka lugedes. arvamus põhineb muide ka tuttavate keeleõpet vaadates, mitte ainult isiklikul kogemusel. ma tean hulka inimesi, kes on käinud nö klassikalistel (inglise) keelekursustel ja peaks grammatikat jagama imeliselt (ja jagavad ka muide mingis mõttes), aga kes reaalselt kasutades moodustavad päris kummalisi lauseid nii kõnes kui kirjas – kuigi grammatilised vormid eraldi võttes on ilmselt õigemad kui minul keskeltläbi oleks. aga enamasti nad väldivad üldse suhtlemist inglise keeles, kui võimalik. peale mingit aktiivsemat suhtlemiskursuse läbimist (kus grammatikale võibolla ei pööratagi niivõrd palju rõhku) julgevad nad rohkem ka reaalselt suhelda.
selline testisüsteem, nagu meil koolis, eriti sellisel kujul nagu ta oli, on minu meelest suuresti loterii. mul on kahtlane mulje, et suur hulk inimesi, kes ilmselt pole peale keskkooli (ja sellest on mööda minimaalselt 10, paljudel pigem 20a) inglise keelt pidanud eriti kasutama, täitsid neid lünki üsna juhuslikult, st huupi midagi sinna toppides, lähtuvalt enamvähem tunni teemast. mõnel lihtsalt läks tihemini täppi kui teisel 😛
kunagi, aastat 10 tagasi, õppisin ma umbes pool aastat prantsuse keelt. grammatikat me seal eriti ei võtnud, küll aga suhtlesime, pidasime dialooge, laulsime, kirjutasime jutukesi. ma mäletan, et selle poole aasta lõpuks suutsime end kogu grupiga (meid oli alla 10 muidugi) üsnagi kenasti lihtsamatel teemadel rääkida. isegi 5a tagasi Pariisis käies oli sellest veel kasu, ma sain nii mõnestki asjast aru ja suutsin kvartali väikepoes end ka väljendada prantsuse keeles (millest nad arugi said). noh, enam ei mäleta muidugi suurt midagi. küll aga olen ma kindel, et ma sain selle poole aastaga prantsuse keele selgemaks kui ma olen saanud inglise keele kõikide õppimiste käigus (kui ma ei suhtleks, ei loeks ei kirjutaks – puhtalt õppides).
selge on see, et 20 inimesega päris nii ei saa, eriti kui tasemed on väga erinevad. selge on ka see, et ühele inimesele jäävad asjad meelde ühtemoodi, teisele teistmoodi.
selge on see, et homne eksam on ka loterii 🙂