ma töötan ühe korporatsiooni alla kuuluvas väikefirmas. mingi osa meist kuulub skandinaavlastele, aga ma pole omandisuhetega väga kursis. noh, ega see ei muudaks ka midagi.
aastaid tagasi aslustasime väikeses keldrikontoris. maja oli sama, mis veel mõnel korporatsiooni kuuluval allüksusel. tegelikult ma ei mäleta, kas me siis juba olime korporatsioon või ei. aga tühja sellest.
aasta hiljem kolisime siia majja, kus ongi peamiselt sama korporatsiooni ettevõted pluss üht-teist veel.
esimesel ajutisel pinnal olime mingi umbes 3 kuud. siis kolisime edasi. püsisime paigal umbes aasta. siis kolisime edasi. siis läksin ma lapsehooldupuhkusele. vahepeal koliti veel. seal olime me vist ikka umbes 3 aastat juttis lausa. ca 9 kuud tagasi kolisime siia ‘ajutisele’ pinnale. veebruarist kolime siis siit ära. tubadesse, kus pole radiaatoreid, on üks õueaken, mis ei avane (no eksole, isegi kui on avatav aken, ei tohi seda ju uutes poppides majades avada, sest see lööb kogu kütte-jahutussüsteemi segi; sa võid siia ära lämbuda, aga akent avada ei või) – küll aga on ohtralt klaasseina vaatega üle mingi esindussalongi. lohutati, et soojapuhuritega saab soojaks. ma olen täitsa tänulik, et ma omale uued kõrvaklapid tööle soetasin (või õigemini, tööandja raha eest soetasin tööandja nõusolekul). kui puhur undab, panen klapid nii kõvasti, et undamist ei kuule. telefoni, muuhulgas, ilmselt ka mitte.
mitu kolimist see teeb nüüd kokku vähem kui 7 aastaga? kui palju me oleme helistanud, et meil on külm/palav/lämbe?
kas ma olen tüdinud..?
P.S. ärge pakkuge firmat ega korporatsiooni. võtke seda kui ulmet 🙂