sattusin täna jälle kusagil foorumis ühele küsimusele, kus uuriti, et kas ca 1,5aastasega reisile minnes, oli vist Egiptusesse, ta peab palavaga vastu.
niisiis. jätame kõrvale linnugripi, sest Türki nad ei sõitnud vähemalt. arutame siis, mis tegelikult lisaks palavusega selle reisiga kaasneb.
esimesena tulevad mulle pähe võõrad mikroorganismid. no sellised, mis kohapeal on tavalised bakterid jm ja kohalikele mingit mõju ei avalda. kuuldavasti pidi aga lõunas käinud isegi täiskasvanutest vähemalt pooled kas kohapeal või vahetult peale saabumist siin põdema mingeid kõhuhädasid, erineval kujul. saati siis veel laps, kelle immuunssüsteem on veel tundlikum (hea küll, kuni saab veel rinnapiima, siis on mingi kaitse olemas). selleks, et võõraid mikroorganisme üles korjata, ei pea sööma turult ostetud pesemata puuvilja, piisab kui mahlajook on tehtud kohalikust veest või laps mängib rannal liival ja topib vahepeal käsi suhu. võinoh, midagi sellist. tegelikult on neid õhus ja üleüldse igal pool ja pealnäha tundub, et haigus on tulnud müstiliselt. eks kuigivõrd päästab, kui sööd ainult usaldusväärsetes kohtades ja joo ainult pakendatud vett.. aga laps müttab ju ikka oma soodu ringi :O
teisena tuleb mulle pähe see, et kas tegelikult on lapse närvikavale hea, kui temaga varases lapsepõlves ringi rännatakse? nagunii ei püsita tänapäeval kodus, käiakse lapsega külas, beebikoolis, mängutoas.. ja nüüd veel pikk lennureis, elu hotellis jne. või pole sellel lapsel enam vahet? ma ei arva siin muidugi, et laps nt vanavanematega jätta ja siis ise nädalaks rannale kihutada oleks parem – aga lapsel võiks mingi baasturvalisus tekkida ja mul on tunne, et võimalusel võiks 2-3 esimest eluaastat olla ikka enamvähem tuttavates keskkondades ja neid mitte hullult vahetada (ma ei arva näiteks, et lapsega pidev poeskäimine teda kuidagi arendab, pean silmas just selliseid kuni paariaastaseid – kuigi arusaadav, et vahel on see paratamatus, et pead kaasa võtma).
no ja siis kurdetakse hiljem, et lapsel on keskendumisraskused, tähelepanuhäired jm. mitte kõigil, aga kas ei tundu, et ajaga on seda rohkem? eks kogu elutempo mõjutab seda ja mulle tundub vahel, et mu kaua kodus olnud poeg ongi mingis mõttes nö ajast maha jäänud (ei ole mingi beebikooli ega mängutubade laps olnud, reisimised Eestimaagi peal on alles viimasel ajal hakanud uusi suundi võtma). aga teistpidi, küllap ta sai midagi muud jälle?
mul on muide kahtlus, et ajal, kui tavaliste inimeste liikumised piirdusid hobuse päevateekonnaga, olid närvid rohkem korras. kuigi ma pole selles kindel ja tegelikult võib põhjus olla hoopis elukeskkonnas. sest linn ise on ju ka hullult närviline, kui vähegi mõelda.
tähendab, ilmselt ma olen mingi tagurlik lapsevanem (ja perekoolis ja delfis öeldaks ilmselt veel, et kade ka), kes arvab, et laps ja vanemad võiks ikkagi paar aastat suhteliselt kodukesksed olla. ringi tuuseldada jõuab kogu elu.
või mida mul üldse arvata on, ise läksin 1a8k poja kõrvalt 5ks päevaks Lõuna-Eestise õppima, seda kord kuus; ja peatselt kiman puhkusereisile ilma lapseta..
/üle lugedes tundub see asi kuidagi mustvalge, ilmselt olen ma siin natuke nimme pisut äärmuslik. ma tõesti ei arva, et lapsega peaks 2a ainult kodus istuma/