Pariis, august 2000. linnaõhk, tempo, ajalugu, soojus.
istume platsiservas, kusagile pole kiiret, linn elab oma lõunast elu.
seesama taevas on me kõigi kohal igal pool.
place de l’Hōtel de Ville
Päev: 2. jaanuar 2006
hajameelne
mul on täna mingi jama, eriti võtmetega. aga muidu ka selline lootusetult hajameelne olek, nagu oleks hommikukohvi asemel olnud .. maiteagi, paar pitsi punast veini?
hommikul tööle tulles avastasin, et mu kotis on mingid võtmed, mis oleks pidanud koju jätma. ähh.
postkastist lehed ära võtnud ja veel siit-sealt maja pealt mõned kokku korjanud, avastan kontoris korraga, et postkasti võtit pole. ei suuda tuvastada kusagilt. hiljem kolleeg saab selel turvamehe käest kätte, täiesti absurdsete seletustega selle leiukoha kohta – no see ei ole võimalik!
lõunale minnes unustasin uksekaardi + võtme kontorisse. noh, seda juhtub ikka. vähemalt telefoni ei unustanud, kuigi mul vedas ja Inimesed Ülaltpoolt lubasid mind lahkelt minu korrusel maha (ehk siis, ma olin sunnitud teisele korrusele jõudmiseks kasutama lifti, kuna terpikojast korrusekoridori ei saa ka ilma kaardita).
paljutõotav aastaalgus..
algusetühjus
ma pole nii tühjade riiulitega Stockmanni toiduosakonda veel näinudki.see nende niigi napp ja jama kulinaariariiul oli praktiliselt tühi (äkki täidetakse kuidagi paremini? :O), mingid muud valmispakendatud asjade riiulid samuti. täiesti uskumatu vaatepilt.
minu kõrval kulinaarialetis üritas üks kaaslastega läti või leedu keelt rääkiv onu järjekorranumbrita midagi osta ja tabasin veel selliseid inimesi. aah – 10-15a tagasi eestlased nt Helsingis 😉
mitmesegast, reisimisest ja fotost
vaatasin eile hommikul asjaolude sunnil ja natuke vabast tahtest oma vanu sisseskännitud pilte üle. muuhulgas ka ammuse (ehk viimase korralikuma välisreisi) Pariisi-reisi pilte.
niisiis – ma tahan reisima, väga, väga, väga! hetkel liigub selles suunas, et lähen ka.
aga kaasa peab võtma vist mõlemad kaamerad või maiteagi nüüd. filmil on oma võlu, lisaks töötab lainurk seal ees lainurgana – aga tassimine, tassimine!
ja ma ei tea, kas on piltide väärtus ajas ümber kujunenud või tegin ma tõesti aastat 5-6 tagasi paremaid pilte kui praegu? :O et jah, nagu Rehepapp allpool kommenteerib, et iga pilt on ‘oma laps’ – aga suhtumine neisse muutub ajaga. nostalgia?
/lühendatud mõtted/