mehed!
ajavad hulluks. vaikselt, ent järjepidevalt. ei, mitte mind, vaid iseendid. sest mina pole enam hulluksaetav, ammu. vaatan seda vaid vaikides pealt. kaugustest. ja mõtlen et .. milleks? kas tõesti loodetakse niimoodi midagi? kui see midagi on minu tähelepanu… siis on valitud vale tee.
Aasta: 2005
karstialad jaanuaris. kõrgvesi.
ausalt öelda olen ma siiani üllatunud, et ma vabatahtlikult ärkasin laupeäval natuke peale 7t. nimelt olin end kirja pannud Looduse Omnibussi reisile Tallinna ümbruse karstialadele. no ausalt, kell 7 ärgata on minu jaoks ikka ekstreemsus.
aga ma olen rahul. hommikupoolne ilm oli küll imeline, Tuhala nõiakaev kees ja minu meeldivaks üllatuseks liitus reisiga ka Allar, taiplikult statiivi kaasa võtnuna.
kõik kahe peale olnud 1,75 liitrit teed sai ära joodid, vähesed võileivad söödud, Stroh80 lõplikus saatuses ei ole ma kindel.
koos lapse ära toomisega õhtul vanemate juurest venis päev küll pikaks, aga ma olen rahul.
siiani mõtlen, et kas ma ise puterdasin ühe mälukaardiga ja see oligi mul tühi, kui ma arvasin, et mingi jama juhtus.. või ikka läksidki mõned pildid kaotsi. ootan, kuni Allar oma kaasaskantava mäluketta pealt kõik pildid mulle ära saadab, siis otsustan. õnneks ei olnud need kõige olulisemad pildid.
panoraampilt ei tulnud välja. säriaeg oleks pidanud lühem olema, nüüd jäid võtted udused ja pole mõtet neid kokku kleepima hakata.
juhuslik sarnasus kodumaiste seriaalidega
isiklikke jutuajamisi ei tohiks ajada nii avalikes kohtades, nagu liinibuss.
sattusin täna absoluutselt tahtmatult kuulma katkendeid ühe abielu .. kriisihetkedest.
nii palju, kui ma aru sain, oli mees naisele ilmselt teise naise juures käimisega vahele jäänud. mehe jutt eriti ei kostnud, küll aga naise jutt. ei, ta ei karjunud, aga ta jutt oli ikkagi päris hästi mõni pink ettepoole kuulda. sisu ei olegi ju oluline. hämmastama pani sarnasus hoopiski kodumaiste teleseepides nähtava käitumisega. palju ma ikka neid vaatan, vahel olen mõne otsa sattunud ja isegi kaema jäänud. täiesti sarnane toon, ka sõnavara – nii palju kui seda kuulda oli. mhh. mul tekkis esimest korda selline mõte, et äkki need õnned ja kodud keset linna ongi meie eludest maha kirjutatud? siiani arvasin ma tihti, et meie näitlejad lihtsalt mängivad kuidagi.. ülepingutatult, või noh, teatud situatsioonides mitte väga loomulikult. aga nüüd.. ma ei teagi, kas see naine jäljendas mõnda seebikat või ongi see reaalsus? ausalt, vahepeal oli mul tunne, et seal peab keegi kaameraga mees ka olema, kes seda asja mõne seriaali jaoks filmib.
aga ei olnud.
ühesuunaline maakri
ma ei saa aru, miks ma viimasel ajal on Maakri tänaval nii palju vastassuunas sõitvaid autosid. viimase kuu aja jooksul juba mitmes kord ehmun selle peale, et auto tuleb valest suunast. aru maisaa. märke ei näe või ei taha näha? niigi kitsas tänav, eriti päeval, kui teeserv täis pargitud; ja ikka keegi arvab, et siit on hea läbi lõigata. peaks hakkama numbreid kirja panema ja pollarisse kõllama?
küülik hapukoorega
retsept pole sellisel kujul järgi proovitud, aga kindlasti proovin. pärit on see Linda Petti raamatust Prantsuse Köök.
1 küülik
250g hapukoort
1/2klaasi konjakit
3 shalottsibulat (tavaline mugul käib ka, shalott on pehmema maitsega vähe)
1kl valget veini
võid, õli, soola, pipart
lõika küülik parajateks paladeks (klassikaliselt 7ks: 4 koiba + 3 seljatükki; aga võid ka peenemaks), maitsesta. sulata pannil või ja lisa natuke õli, pruunista tükid. ainult võiga pritsib muide vähem 😉
vala tükis konjakiga üle ja süüta põlema (haa.. päris efektne ilmselt, kui veenvalt õnnestub!). kui leek on kustunud, lisa hakitud sibul ja vein ning hauta kaane all nii tundi poolteist. lisa hapukoor ja hauta veel kümmekond minutit.
kõlab üsna söödavalt 🙂
hakkas sadama
lapsel oli õigus, kui tahtis oma vihmavarju õue kaasa võtta. muidugi selgus see liiga hilja ja kodust liiga kaugel.
Pann, pann, pann, pann.
Volks tegi panniinventuuri. Selgus, et kõik pääle süsinikterasest woki ja malmi tuleb utiliseerida. Mõeldud-tehtud.
Aga mõnikord on Volks laisk ja tahab teha kergema panniga midagi. Nüüd siis käisin täna mitmes poes pannijahil. Kallid, saadanad. Eelmise tefloonpanniga alustamisest sai 5 aastat. Pidas vastu ju. Tahaks sama vastupidavat. Tefaliga tuttavail kõik jama – liig kallis keskklassi pann ja läheb kähku käest. Aga profi oma ei kannata rahakott.
Mina vaatasin küll ühte ja teist panni ning leidsin enesele lõpuks soomlaste kompanii Olga panni. Aga tagaküljel teatab, et hoidku ma panni ainult madalal või keskmisel tulel!
Siis kangastus mulle pea kõikide pannide häda – need ei ole mõeldud roogade valmistamiseks vaid soojendamiseks. Iga kokahakatis teab, et ettekuumutet panniga vaid saab kähku ja tervislikult maitsva roa. Lihale jäävad mahlad sisse ja kuumus peab olema kõrge ja kiirelt intensiivne.
Poodides müüdavad teflonid või muu nakkekindla kattega pannid aga tahavad vaid madalat kuuma ja sellega muhvigi ei tee.
Järeldus: Volks lähebki Jaama turule ning ostab alumiiniumpanni. Too maksab samapalju kroone turul kui Venemaal rublasid, on aga kõrget kuuma juhtiv ja kokasõbralik riist. Ei pea 5 aasta pärast välja heitma.
Volks
väikesed soovid igaks õhtuks
ma tahaks,
et söök oleks valmis,
et laps oleks vannis käinud,
et laps jääks kenasti magama,
et mul oleks aega iseenda jaoks,
et ma saaks mõelda,
asjadest milledest väga ei tahagi mõelda,
asjadest milledest väga ei oskagi mõelda,
asjadest mida ei tahagi väga näidata,
asjadest, mis on tabamatud,
või vähem tabamatud,
asjadest milledest salaja unistan
üks soe mälestus, 2004
ma ei suuda teha edetabelit eelmise aasta parimatest hetkedest. omamoodi on neid üsna palju, teistipidi eriti eredaid on vähe; aga neid reastada on raske. päris kõike ei taha vist avalikustada ka..
samas, kui ma mõtlen millelegi ääretult positiivsele ja soojale aastas 2004, siis meenub üks juulikuine õhtu, millele on viidatud ka selles sissekandes. see teine. seal vaatetornis, suure sinise taeva all loojangupäikese käes.
laagriplats oli juba puude varjus ja vaadateski jahe. me ei vaadanudki. kõik need suvaliselt vaatetorni kogunenud 4 inimest. lamasime soojal puitpõrandal ja vaatasime hoopis kaugustesse. ühel pool läti, teisel meie oma maa, õhtupäikese soojad kiired kuldamas metsi. ma ei mäleta enam eriti, mida me seal rääkisime ja palju üldse. eriti mitte. vaikne tuul liigutas õhku, üksikud putukad sumisesid ümberringi. isegi sääski ei olnud seal.
sel õhtul oleksime tegelikult pidanud olema lõbusad ja seltskondlikud, aga see ei käi alati ju nõudmise peale? oh, kindlasti oleks olnud tore ka palli mängida, aga siis poleks see õhtu ikkagi niimoodi meelde jäänud. lihtsalt ei oleks seda soojust kogenud.
uinumismöll
poisi unerütmiga on midagi jälle lahti. täpsemalt uinumisega. see, et teda 9 ajal voodisse sai, oli lühike lõbu. nüüd aga ei taha vahelduseks jälle eriti üksi uinuda. telekas sai magamistoast ära tõstetud – mulle ei meeldinud see ka, kui ta enne magama jäämist tont teab kui kaua telekat vahtis. enne mu kooliminekut oli enamvähem normis, aga nüüd on.. maiteagi mis. üsnagi väsitav tegelikult. sest ma juba harjusin ära, et jääb ise magama. nüüd jääb ka ikka ise lõpuks, peale pikka möllu. ohhh.. ja jonni on ka rohkem. ma ei teagi nüüd, kas on asi selles 5-päevases eemaolekus kui sellises või lihtsalt elatakse vahepeal rohkem tema soovide järgi ja nüüd ta ei suuda jälle harjuda minu piiridega?